Kõik roosid ma kingiksin sinule [2019]

1

Saabusin jälle sinu juurde, justkui esimesel korral, mil sind kohtasin, kuid seekord, nagu meile traditsiooniks on saanud, punaste roosidega.
Sinu sinised silmad särasid päikesele vastu, samal ajal kui sa oja külma vett käega enda ette pritsisid.
"Kas sul külm ei ole?" Küsin ma su käest, sest tead ju, et ma tunnen sinu pärast muret. Sa pole just kõige parema tervise juures olnud viimasel ajal.
Vastuseks saan vaid sinu noogutuse.
"Kas sa oled ikka veel minu peale pahane?" Söandasin ma selle välja öelda.
Sa raputad vaid pead, kuid mida muud sa saaksid öelda? Sa ei suuda. "Ma palun kõige eest vabandust, mida ma teinud olen. Aga nüüd me oleme jälle koos ja me võime uuesti alustada? Me oleme veel siiski elus ja terved?"
Ma lootsin jällegi, et suudad mulle andestada ja noogutad vastuseks, kuid seda noogutust ei tulnud.
Sa silmitsesid vaid seda vett, mis allavoolu jõkke voolas.
"Astrid, palun kuula mind."
Ta keeras nüüd oma pea veidi minu poole, kuid ei suutnud ikka veel mulle otsa vaadata.
"Ma saan sinust aru, Astrid. Ma pole kunagi olnud sind väärt. Ma poleks kunagi pidanud sulle haiget tegema."
Ma olin valmis minema. Teadsin, et olen sulle ebameeldiv. Ma oleksin saanud selle kõik ära hoida. Miks ma nii rumal pidin olema? Kuidas ma sain oma tüdruku ja oma tulevase lapse kindlasse surma saata? Kuigi te mõlemad elate, kuid ei suuda mulle kunagi andestada minu tegude üle.
Kuid siis juhtus midagi enneolematut. Tundsin kuidas kõik mu lootused uuesti tärkasid kui sa mind ootamatult kallistasid, kuigi pidin siiski samaaegselt tundma ka sinu soolaseid pisaraid minu õlal. See on üks valusaimaid asju, mida üks mees kogeda võib. Kuigi mis mees ma üritan olla? 18, vastsündinud lapse ja tüdrukuga, kellele tegin palju haiget? Kuid kõik peaks korda saama või kuidas?
"Rahune, kõik on ju praegu korras. Unusta see mis oli varem."
Silitasin su selga ja tundsin neid värinaid su kehas. Kas see oli hirm, ehmatus või hoopis oli sul külm, sest mängisid ennem jääkülma veega?
"Lähme tuppa. Sa täiesti värised."
Ma hoidsin su õlast kinni ja kõndisime kortermajani, mis kandis endas nii soojasid mälestusi, kuid tegelikult oli seal külm. Mind soojendas selles majas vaid sina, Astrid, ning kui sind ei olnud siis mõte sinust.
Ukse ees jäid sa ootamatult seisma ja jäid mulle otsa vaatama. Kas sa tahtsid midagi öelda? Aga sa ei saa? Millest sa mõtled, minu Astrid? Kui tihti ma pean sinu ja sinu tunnete peale mõtlema, kui sa ei suuda neid avaldada? Või sa soovisid, et ulataksin sulle selle roosi, mida olin ma kogu tee siia kramplikult käes hoidnud, ise seda märkamata?
Kuid ta haaras hoopis oma õrnade kätega ümber minu ja kallistas mind nii tugevasti kui suutis. See tuli mulle ootamatult ja mul hakkas väike pisar näo pealt alla nirisema, mõeldes kui palju ma sellele tüdrukule haiget tegin? Meil vedas, et meil niigi hästi läks. Me kõik seisame siin ja praegu, elusalt, mis sest et tunded pole parimad.
"Ma tahan juba oma poega näha" ütlesin ma talle otsa vaadates ja roosi talle andes, mille peale ta näole naeratuse manas. See on juba suur edasiminek.
...
Sammusin selle hälli poole, kus pidi magama minu oma laps. Minu poeg. Esimest korda ma näen teda, teda kellest saab tulevikus minu elu mõte. Teda, kellega me koos emale head tuju valmistame ja vahel ka vastupidi, nagu perel kombeks. See on kõik mida ma hetkel elult soovin. Astridit ja oma poega, Karli. Sooviksin olla hea isa ja mees, kes oleks eeskujuks kõigile teistele.

Sa magasid selles hällis, nii süüta ja armas. Kui sa vaid teaks millega su isa oleks hakkama saanud. Ma loodan, et mõistad mind, kunagi hiljem, kui suureks kasvad. Mul tekivad uued pisarad silma ja ma ei oskagi öelda kas õnnest või kurbusest.

"Kas ma võin ta sülle võtta kui ta ärkab?" Küsisin ma Astridilt, kes mind elus esimest korda pisarates nägi. Jällegi ta noogutas, andes sellega oma nõusoleku.
Mu kurbus asendus õrna rõõmuga, nähes Astritit järjekordselt mulle naeratamas.

Ma läksin tema juurde ja suudlesin teda nii õrnalt ja magusalt kui suutsin...

°°°
Hey! See minu uus raamat ja ma tunnen, et see tuleb kuidagi teistsugune ja erilisem. Loodan, et teile, kes te olete otsustanud seda raamatut lugeda meeldib see.