Mees oli maha jätnud enda ikoonilise rohelise kampsuni, mis oli Saiale kui majakas lootusetuse merel. Sai vingerdas ennast kampsunile lähemale ning tõmbas iga tolmuosakese, mis ennast kampsunis oli peitnud, enda pooridesse. Hõõrudes neid molekule oma karvakeste vastu, mõistis Sai kiiresti midagi äärmiselt huvitavat. Kampsun lõhnas nagu väävel. Väävli lõhn meenutas Saiale aega, mil ta teenis koos Viineri ja Hapukurgiga saksa sõjaväes. "Ma tegin, mida ma pidin tegema," mõtles Sai endamisi. Kuid praegu ei olnud aeg sellele keskenduda. Sai järeldas, et kui kampsun lõhnab nagu ipriit, pidi ka Mees sellega sõjas kokku puutuma. Valge leiblane pidi teada saama, mis oli Mehe nimi, oma langenud kaaslaste auks. Sai tellis takso, ning suundus enda uuringul järgmisesse sihtkohta.
