Too mind koju

3a

"Meil ei ole palju aega" kiirustas Mia Lagle juurde ja tõstis käe üles.
Vikerkaar sööstis valju kohinaga taevast alla nende poole. "Mis see on?" päris Lagle osutades vikerkaarele.
"Meil ei ole aega küsimusteks, lihtsalt tee nagu ma ütlen" karjus Mia üle kohina.

Kohe, kui vikerkaar jõudis maad puudutada, hakkasid nad kiiresti taeva poole tõusma. Vaid hetkega, mis tundus Lagle jaoks terve igaviku kestvat olid nad juba laeva pardal. Oot, laeva pardal? Ehmatusega vaatas Lagle üle reelingu ääre. Nad olid kosmoses. Tundmatud tähed ja udukogud ümbritsemas neid. Ja nende kohal, hiiglaslik täht, viskasmas kuuma plasmat igas suunas.

"Kus me oleme, miks? Mis siin toimub? Kuidas - " jäi Lagle vait, avastades, et Mia oli kuhugi kadunud.
Kiiruga jooksis Lagle laeva sisemusse.
Ainsast avatud uksest sisse joostes, jõudis ta trepini. Kuuldes altpoolt kolinat, kiirustas ta trepist alla.

Terve tekk oli üks hiiglaslik ruum täis kõike. Ja selle keskel Mia, midagi otsimas.
"Mida sa-" Mia katkestas Lagle ulatades talle mingi rihmaga seadeldise.
"Soovitan selle käe külge kinnitada, sul on kilpi sedasi lihtsam kasutada."
Ja seda lausudes oli Mia jälle kadunud.

"Palun mine kiiresti ristiga tähistatud kohale laevatekil" kostus Mia hääl kõlaritest. Oskamata midagi vastu ütelda kiirustas Lagle palutud kohta.

Rist asus umbes 4 meetrise läbimõõduga toru ees. Seistes risti peale vaatas Lagle ringi. Kaptenisillalt lehvitas talle Mia. "Valmis?" Lagle nägi, kuidas Mia mingit nuppu vajutas. Toru hakkas valju häälega undama pritsides vikerkaarevärvilisi sädemeid.

Toru sisse tekkinud vikerkaar tõmbas Lagle endasse. Järjekordne sõit vikerkaarega, seekord nägi Lagle vilksamisi lõpmatuid pilte teisest maailmast.

Neiu naeratab ja astub tema embusesse. Mõlemad seisavad ja naeratavad kuni kuulevad äkki ülevalt suurt pauku. Kolmik võpatab ja vaatab ülespoole.

"Mis see oli?" sosistab tüdruk.

"Arvatavasti kukkus mingi sein kokku, lähme parem siit ära see pole kindel koht," räägib nooruk.

Nad tõusevad püsti ja hakkavad alla minema kuni kostub järgimine pauk. Ehmunult tõttavad nad trepist alla. Viimasele astmele jõudes varseb trepp suure kolinaga kokku. Tüdruk kiljatab ja nad lähenevad avale. Emma astub välja, vend tema järel kui kuulevad pea kohal mürinad. Nad jooksevad kähku kaugemale ja näevad kuidas suur seina tükk alla kukkub. Samal hetkel märkab Emma ka selle all tulevad Collinit.

"Collin!" kostab tüdruku suust karjatus.

Poiss vaatab üles ja teeb kiire sammu kuid kukkub pikali. Seina tükk kukkub ja paiskab õhku tolmu pilve. Kõik on korraga vaikne justkui oleks peatunud aeg. Tolmupilv hajub. Sein on langenud täpselt avavuse ette. Hirmuga märkab Emma selle tükki all kahte kogu. Üks neist hoides tükki üleval, kuni Collin selle alt välja roomas.

"Mis seeni* ma küll söönud olen" mõtles Lagle olematuks muutudes.

----------------------------

* Pühad kukeseened need igatahes ei olnud. - Autori märkus