Leitud labürint

Pisike Jerome

Autori märkus: Enne kui lugema hakkad soovin, et sa minu pisikese märkuse läbi loed. :)

 Peatükid on väga erineva pikkusega! Vabandan kui osad peatükid on liiga lühikesed või liiga pikad teie jaoks. Loodan, et naudite raamatut!

Pisike

.............................................................................................................

Jerome seisis surnuaia ees. Ta ei tahtnud siseneda, aga ta pidi.

Täna olid Jeromi isa matused ja ta läks sinna üksi, ema pidi hiljem järele tulema. Jerome oli vaevalt kümnene. Jerome sulges silmad ja langetas pea. Siis tõstis ta pea üles, aga jättis silmad suletuks. Silmist jooksis mööda põske pisar. Jerome avas silmad ja vaatas surnuaeda. Jerome tõmbas käega üle näo, et pühkida sealt nutmise jäljed.

Jerome hingas sisse ja lasi siis kõik õhu välja tagasi. Ta tõstis pea ja hakkas astuma rahulike sammudega surnuaia väravatest läbi, tundes tohutut hirmu surnuaia ees. Oli alati tundnud. Ta kõndis mööda haudadest ja liikus kirikuni, mis asus surnuaia lõpus. Seal pidid toimuma poisi isa ärasaatmine.

Surnuaias oli udu. Udu kattis enamikke haudu. Haudadel, mis olid poisile lähemal, oli õhuke udukiht. Jerome jälgis ümbrust, kartes, et keegi hüppab talle kohe kaela. Jerome pööras ennast, et näha, kas keegi jälitab teda. Ta ei näinud ta kedagi. Jerome hakkas vaikselt rahunema, ta keha hakkas lõdvenema. Ta astus rahulikumal sammul kiriku poole.

Kui ta peaaegu kohal oli, kuulis ta selja taga hääli. Jerome vaatas selja taha ja nägi musta riietatud naist koos lapsega. Ema lapsega oli temast umbes 30 meetri kaugusel.

Jerome hingas rahulikult välja ja tõstis pea, et näha kirikutorni. Kirikutornis rippus suur kell. Kuigi õues oli suur tuul, kell ei liikunud. Jerome hingas korra sisse ja siis välja ja astus kiriku trepile, mõeldes, kui palju nendel astutud on.

"Palju, väga palju," oli Jerome vastus iseendale.

Jerome oli jõudnud kiriku trepist ülesse. Ta lihtsalt vaatas ust, millel oli bareljeef ristilöödud mehega.

Jerome kuulis, kuidas keegi astub tema selja taha. Äkitselt kostus tüdruku rõõmsaid kilkeid. Varem surnuaia väravail nähtud ema ja laps oli Jerome'ist paari sammu kaugusel. Ema püüdis last tagasi hoida, aga laps oli väga energiline ja teda oli pea võimatu tagasi hoida. Ema ja laps astusid Jerome'i juurde.

"Kas sa vajad abi?" küsis naine.

Jerome raputas selle küsimuse peale pead ja astus ukse poole. Ta tõmbas oma pisikeste kätega ukse lahti, astus kiriku lävest üle ja vaatas suurte silmadega hoonesse sisse. Kirik oli ilus ja suurem, kui väljast paistis. Ema ja tütar astusid poisist mööda, läksid ja istusid oma istekohtadele. Jerome seisis ja imetles kirikut. Tema tähelepanu röövis jube heli: kirikukellad hakkasid lööma. Talitus algas.

Jerome liikus pingiridade poole, võttis istet ja jälgis kiriku altarit. Nagu ukselgi, ei saanud ta aru, miks mingi mees risti küljes on. Miks see mees seal küljes on, mõtles ta. Kas ta magab seal? Kas ta on elus? Miks tal riideid seljas pole? Ta ei suutnud oma küsimustele vastust leida.

Nad olid kirikus kolmekesti: Jerome, ema ja tüdruk. Jerome mõtles, kuhu ta ema jääb. Ta pidi ju ka tulema. Jerome lootis, et ta tuleb, aga ema ei tulnud. Jerome oli isa matustel üksinda. Ta pidi sellega üksi hakkama saama. Jerome teadis, et ta saab.

Uks läks lahti ja sealt astus sisse mustas rüüs kirikuõpetaja. Kirikuõpetaja liikus kirstu juurde ja jäi sinna seisma. Matusetalitus algas. Kirikuõpetaja alustas oma kõnega.

Ärasaatmine oli läbi. Jerome liikus kirstu juurde ja pani käe kirstule. Ta sulges silmad ja pisarad langesid mööda palgeid. Kirikuõpetaja märkas seda, astus Jerome juurde ja kallistas teda. Jerome hakkas nuuksuma. Kirikuõpetaja oli põlvili ja hoidis poisist tugevalt kinni. Jerome'il oli valus. Tal ei olnud enam isa.

Kirikuõpetaja lasi haarde lõdvemaks ja vaatas Jerome'ile otsa.

"Poiss, kuula mind nüüd," ütles kirikuõpetaja alustuseks. "Kõik saab korda, sa pead lihtsalt natuke ootama."

Jerome vaatas kirikuõpetajale sügavale silma ja nägi, et õpetaja oli siiras. Kirikuõpetaja pühkis oma sõrmega poisi põselt pisara.

"Mul on sulle midagi," ütles kirikuõpetaja naeratades ja ulatas Jerome'ile kaelakee, millel rippus must rist. "Kanna seda, see kaitseb sind."

Jerome pani oma pisikeste kätega kaelakee üle pea kaela ja võttis sõrmedega ristist kinni.

"See on ilus!" rõõmustas ta.

Kirikuõpetaja silmis oli rahulolu. Ta kallistas Jerome'i viimast korda. Jerome tänas kirikuõpetajat ja lahkus kirikust.

Jerome kõndis rahulikult. Ta ei kartnud pimedust ega seda, mis seal olla võis. Hauad olid siiani udusse maetud, kuid nüüd oli udu mitu korda tihedam. Jerome naeratas, kui nägi kuud, mis pilve tagant välja tuli. Täna õhtul oli täiskuu. Kuuvalgus valgustas haudasid ja andis neile kurjakuulutava ilme. Aga Jerome ei kartnud ja nautis surnuaial olemist. Ta lasi käed alla rippuma ja sulges silmad. Külm tuul puhus ja pani lehed sahinal liikuma, vihma hakkas õrnalt sadama. Pisikesed piisad tabasid Jerome'i nägu ja segunesid ta pisaratega. Pisarad lihtsalt voolasid ta silmist. Vihmapiisad tegid Jeromi näo külmaks. Kuid Jerome'ile meeldis see külmus. See oli surnuaiale omane.

Jerome kõndis mööda teed väravast välja. Kuu tuli pilve tagant välja ja valgustas surnuaia väravat. See oli suursugune värav, tohutute mustrite ja keerdudega. Kui valgus paistab ühelt poolt, jäävad teisele poole varjud. Väraval polnud aga varju. See lihtsalt seisis ilma varjuta. Jerome ei hoolinud sellest see hetk ja vaatas kaunist väravat. Ta imetles seda.