Midagi laenatud

1

Ma kukkusin. Jah ma kukkusin voodist alla. Ma räägin kõigile, et äratuskellad peaksid keelatud olema, sest need on juba eluohtlikud. Ma ajasin siis ennast püsti ja tammusin vannituppa oma igapäevaseid toimetusi tegema. Alla minnes ma märkasin kirja köögilaua peal. Seal seisis:

Kallis Margaret,

Veedan kaks päeva Birgiti juures. Palun helista kohe kui sul on midagi vaja.

Isa

No loomulikult oli ta jälle Birgiti juures. Ma tahan küll väga omale ema, aga Birgit ei anna väga ema materjali välja kuigi tal on kaks poega. Need poisid peaksid olema õnnelikud, et neil üldse ema on, sest mina pole kunagi oma ema isegi näinud, isaga on ka suhted minimaalsed. Enamasti me ainult kirjutamegi selliste kirjadega. Meie suhted läksid kohe peale ema lahkumist alla. Ma olin 4 aastane kui ema jättis mind mu isa kasvatada. Aga ma ei pea muretsema, sest mul on Jessica, Maria ja Freya. Nemad kõik kolm on mulle ema eest. Me oleme tundnud pea 17 aastat ehk terve mu elu.

Kooli ette jõudes oli loomulikult teisi kritseerimas Stefani kamp. Aaa kas ma rääkisin teile, et Stefan on esiteks kooli populaarsem poiss ning Birgiti poeg, KOHUTAV. Mõtelge kui mu isa ja Birgit peaksid kokku kolima?! Nagu ma eelnevalt mainisin, siis Stefanil on ka vend Robin.Stefan käib 12. klassis ja on 18, aga Robin on minuga sama vana,17, ja käib 11. klassis. Vot see poiss on üks kullatükk. Ei anna isegi Stefaniga võrrelda. Me oleme päris head sõbrad ja ma tean vist kõiki Stefani räpaseid saladusi. Selle pärast ta minu ja mu sõbrad rahule jätabki, sest muidu saavad kõik teada, milline inimene ta on. Ma võin ühe saladuse kohe teile öelda. Olete valmis? Stefan armastab meeletult raamatuid. Kas te kujutate ette nahktagis kutti romantika raamatuid lugemas kuskil raamatukogus. Enamasti toob Robin talle raamatuid ning mõningatel aegadel on Robin ka teiste naerualune, aga kuna Stefan põhimõtteliselt valitseb kooli, siis keegi ei julge väga midagi ütleda.

Stefanist möödudes tuleb küll paar vilet ja põgusalt on kuulda ka meie nimesid, aga me oleme sellega harjunud ning me suundume klassidesse. Esimene tund on bioloogia. Igav, kohutav, jube. Mida veel saab selle tunni kohta öelda? Me siis istume oma kohtadele ja kuidagi elame selle tunni mitte magama jäädes üle. Terve päev venib jube aeglaselt, aga lõpuks on see reedene päev läbi.

Koju jõudes loomulikult ma söön nagu iga teine inimene. Teen oma arvutikaane lahti ja näen meeletult sõnumeid Freyalt. Ta tahab minna kuhugi peole, aga ta ei taha üksi minna nii et mina, Jessica ja Maria peame kaasa minema. Ma pole küll pidude inimene. Ma pigem oleks kodus ja kutsuks nad enda juurde, sest mul pole isa kodus aga vahel peab ikka oma nägu ka näitama pidudel muidu kaotad maine koolis ära. Ja usu mind sa ei taha, et seda juhtuks, sest siis sa lõpetad kõik kooli päevad vetsus luku taga.