Ma lamasin seal voodis. Haiglapalatis.
Miks?
Ütlen?
Ei?
Ja. Võibolla.
Okei. Küll te aru saate.
Kuulsin, kuidas mööda koridori tulid sammud. Kontsaklõbina järgi tundsin ära et see on Elina. Inimene, kes on ainuke. Ainuke kes veel minust hoolib.
"Tsau Gracie," hüüdis ta joostes minu poole rutates. Ta embas mind ja suudles mind põsele.
"Elina! Ma arvasin et sa ei tulegi," laususin üllatunult.
"Ja sorry. Tipptund on," vabandas ta ennast ausalt välja "aga ärme räägi minust. Kuidas sul läheb?"
"Noh. Nata parem. Mul on palavik peaaegu üle läinud. Aga noh kopsude paranemisega läheb veel aega," vastasin talle.
Me rääkisime veel natuke juttu. Elina oli tööle läinud ja palju põnevaid asju oli temaga veel juhtunud. Mina seevastu pean kopitama siin haiglas. Kopsupõketikuga.
Kui Elina lahkus poetas ta veel peaaegu et märkamatult mu öökapile kommikarbi.
"Grace. Saa ruttu terveks," lausus ta naeratades ja lahkus.
Ma proovisin magama jääda. Nägin väga veidrat und:
Elina ja mina jalutasime mööda parki. Järsku Elina kukkus ja murdis vist jalaluu. Mingi mees tuli sinna ja viis mu ära. Ta pani mulle midagi silmade ette, et ma midagi ei näeks. Hiljem võttis ta selle mult eest. Ma olin hiiglasliku maja katusel koos too mehega. Jah, ma kardan ju kõrgust. Mu süda puperdas rinnus. Mees tuli lähedamale ja tõukas! Tõukas mind selle maja katusel alla.
Järsku ma ärkasin. Mu süda peksles ikka veel ja mu keha oli higine.
Kätega vehkides läks mu käsi õe kutsumis nupu pihta.
Kohe ruttaski sisse üks õde. Rääkisin talle kõik ära ja ta ütles et see on normaalne, et ma näen õudusunenägusid, kui mul selline raske haigus on.
Kui olin maha rahunenud, ta lahkus.
