Coriton

I

Mmmmm...M-m-mis? K-k-kus ma olen? Aiaaaa, kurat mis asi see on??? Miks mind... mingi rott närib??? Miks ma üldse...maas olen? Teen kiire liigutuse ja võtan rotist käega kinni ning tõstan näo ette. Ta nägu on moonutatud ja rõve, ent sellele vaatamata eristatav muudest loomadest. Ahjaa... õigus küll... Ma tulin ju põr... KUS KURAT MU KOTT ON??? See pole lihtsalt võimalik! Nojah... nüüd olen ma siis tühjade kätega. Tuleb loota, et see rott on kõige hullem asi, mida ma kartma siin peaks. Mu käsi! Vaatan sellele otsa ja märkan, et koht, kust ma mõõgaga läbi lõikasin on lihtsalt kadunud. Täpselt see üks sirge. Ja see ei veritse, ei ole valus ega midagi sellist... seda lihtsalt pole enam. Ja seda vaatamata kõigele sellele valule, mis alguses oli. Nojah... Azraeli mõõk hävitab täielikult kõik, mida lõikab ning mõjub absoluutselt iga asja peal. Nii kaduski väike osa mu peopesast. Aga mõõgast rääkides, ma võiks oma koti üles leida, kus kõik asjad sees on... Lasen roti vabaks ja vaatan, kuhu ta jookseb. Hmh. Nojah toa teises otsas on mingi väike urutaoline asi. Huvitav, et ruum on tühi... Kui ma siia tulin oli see ju ideaalne koopia minu toast? Nüüd olen ma ikka täielikus segaduses: kas oli siis nii, et mu mõistus tegi trikki või on selle ruumi omanik teadlik sellest, milline MINU ruum on, kuid... see oleks ju võimatu! Ma olen teinud enda tööruumi nii ligipääsmatuks kui võimalik! Aga noh, mina saan sinna ju sisse, järelikult võib keegi teine ka hakkama saada. Selle kõige peale tuleb mul meelde midagi kohutavat. Mul oli ju rott! Ja kurat, mina arvasin et ta suri lihtsalt vanadusse ära... Keegi on mul kogu see aeg jälil olnud...

Lähen uru juurde, kuhu rott jooksis, kuid selleks et jõuda nähtavalt nelja meetri kaugusele, pean tegema sellise pingutuse, nagu ma jookseks 400 meetrit. Mul hakkab juba endal selle kõige peale juhe kokku jooksma. Oeh... Vaatan urust sisse ja ennäe: ongi rotid mu koti ära varastanud. Einojah! Vaatan tähelepanelikumalt ning siis ulatan käe sisse, krabades kiiresti kott enda kätte ning tõmban kiirelt käe tagasi. Kott on tühi... NO KURADI TORE IKKA! Nüüd alles saan aru, et mingil põhjusel ei üritanud mind urus mitte keegi hammustada. Kus nüüd seda nähtud on? Ulatan käe uuesti urgu ja võtan sealt ühe roti. Ta ei hakka isegi vastu mulle. Täiesti elus rott, kuid siiski mitte päris tavaline, nagu ma enne arvasin. Tolle roti nägu polnud niisama moonutatud. Tegu on ikkagi teispoolsuse rottidega. Minu käes oleval rotil on mustad silmad, mille ääres on märgatav nõrk veinipunane kuma. Huvitaval kombel on ta väga talts ning ma saan teda veel täpsemalt vaadelda. Mustjas karv, ning süsimust saba. Veidi kõhe vaatepilt. Panen roti tagasi tema urgu, kui äkki jookseb ta tagurpidi uuesti välja ning tõmbab enda järel Azraeli mõõka. Rott olgu tänatud... kuid oota... Miks ta selle mulle nii rahulikult ulatab? Äkki tunnen mingit kahtlast asja endal peas. Mingi nagu mõte, aga ma ei mõtle ju ometi seda ise. "Ma nägin sõpradega asja pealt ning otsustasin selle ära peita." Misas... ei ole võimalik. See rott on suutnud tungida mu mõttemaailma. Kui pagana kaua ma olen õppinud tegema nii, et keegi ei saaks mu mõtetele ligi... Aga noh ju siis on sellest vahel kasu ka, kui keegi sinuga mõtete teel suhtleb. Teine rott tuleb urust välja mingi pisikese kivikesega. Noh, vähemalt minu jaoks on see pisike, peale Põrgus olevate hiidkamakate nägemist. Tegelt on ta suhteliselt tavaline ja mahub ilusti peopessa. Järjekordne sunnitud mõte: "Ole ettevaatlik, meid on siin väga palju ja kõik pole nii mõistlikud nagu mina. See kivi on märk sellest, et sa oled meie vend ning, kui mõni sind ründama peaks, siis näita talle seda, siis ta võib sind isegi aidata." Arusaadav, kuid... "Miks te mind üldse aitate ja mida te "pealt nägite"?" kuid olles küsimuse lõpetanud saan ma aru, et minu ees pole enam ühtki rotti. Nojah. Ju siis pean edasi liikuma.