Iseseisev

"Igapäeva elu erandiga"

Võiks arvata, et pätid elavad suurtes mahajäetud hoonetes ja süstivad endale iga päev aineid. Isegi mina arvasin nii kui olin umbes kuuene. Minu vanemad olid mulle kõik. Kuna ma ei käinud lasteaias, siis veetsin ainult nendega aega.

Ma ei tea millega mu vanemad tegelesid kuna olin liiga noor, et mõista ja nüüd ma lihtsalt ei mäleta enam. Ma mäletan seda päeva hästi kui mu vanemad kadusid. Olin just seitse saamas ja ootasin kooli. Mu vanemad olid juba hommikul ärevil. Kui küsisin milles asi, naeratasid nad mulle ja ütlesid, et on lihtsalt elevil minu koolimineku pärast. Ja ma uskusin neid. Mängisin enda toas kui kuulsin autot meie hoovi sõitmas. See oli imelik kuna keegi ei käinud meil tavaliselt külas. Jooksin akna juurde, et vaadata, kellega oli tegemist. Hoovis seisis must auto ning välja astusid ülikonnas mehed. Mu ema jooksis minu tuppa pisarad silmis. Ta ütles, et läheksin peitu oma mängukasti, kuhu üllatavalt mahtusin, ja et ma ei teeks häält kuni ta tagasi tuleb. Arvake mis, ta ei tulnud kunagi...

Mind leidis Elenor, kes on mulle nüüdseks ema eest. Ta on n-ö asutaja kloostril. Tema õpetas mind välja ja treenis mind.

Võiks arvata, et olen vaikne ja endassetõmbunud tüdruk. Mõnes mõttes olen, aga mõnes mitte. See, mis kõik on minuga juhtunud, teeb mind ainult tugevamaks.

Nüüd pätiurkast ehk kloostrist. Meid on palju, väga palju. Kuid oleme ajajooksul moodustanud grupid, eri ülesanneteks. Treenime iga päev erinevalt. Lisaks füüsilisele treenime me ka reflekse ja laskmist.
Kloostrist on saanud mulle uus kodu, kus on minu emaks Elenor ja õeks Elis.

-Tänapäev, õhtu-

Hoidsin oma hõbedast taskunuga, mille kinkis mulle Elis  17. sünnipäevaks, tema kõri lähedal. Võibolla see isegi riivas teda, kuid ma pole kindel. Tema tumedad silmad uputasid minu omi. Tundsin ennast imelikult, kasutuna. Ta ei hakanud vastu, ta ei palunud, et ma ta ellu jätaksin, ta lihtsalt naeratas...

-Hommikul-

Juba tundus see päev imelik. Öösel ei saanud ma kuidagi magada ning otsustasin jooksma minna. Peale seda läksin pesema. Täna oli ju ikkagi tähtis päev, nimelt, me ei varasta iga päev , vaid nädalas korra/2. Täna pidi olema õhtu, kus varastame linna jõukama pokkeri urka ning teeme otsa peale paarile allilma tegelasele. Sellega mina ei tegele, mina ei tapa, kui just minu elu kallale ei kiputa.

-Õhtu-

Tōmbasin jalga mustad teksad. Selga panin musta pika varrukatega pluusi ning peale viskasin musta tagi. Pähe panin oma päti mütsi, millel on kukla juures punane X täht. Teistel on teised tähed, seletan seda veidi. Kuna me alati röövime maskidega, sest iialgi ei tohi meist maha jääda mingisugust detaili, mis meid reedaks. Me pole linnas ainukesed pätid ning et meil vahet teha on meil kõigil maski kukla juures mingisugune täht. Mina olen muidugi kohustatud pikka maski kandma kuna mulle on tatoveeritud numbrid 221582 paremale lõuapoolele, miks? Ma ei tea.
Võtsin kätte oma taskunoa ning jäin seda vaatama. Mõtlesin, kas pean seda ka kunagi kasutama? 
Olin jäänud nii mõttesse, et ei pannud Elist minu toa uksel seismas tähelegi.
"Oled sa valmis" küsis Elis vaiksel häälel.
Noogutasin jaatavaks vastuseks, panin noa taha taskusse ning suundusin uksest välja.

-jätkub-

Tegin esimese osa täiesti ümber kuna see ei meeldinud mulle üldse. Alustan ka teise osaga. Võite kommenteerida kuidas see teile meeldis ning mis te arvate mis edasi juhtub, thanks.

-sinuunistus