POISS ROOSADE JUUSTEGA//JOSHLER//EESTI

Esimene peatükk

See on siis esimene peatükk. Jutud on suhteliselt lühikesed, aga loodan,et teile meeldib. Mõnusat lugemist.

🌸🌸🌸

"Miks ma pean sinna pärapõrgusse minema ema?" karjus Tyler emale.

"Küll sa kunagi meid mõistad kallis" vastab Kelly (Tyleri ema) poisile proovides võimalikult rahulikuks jääda.

"Aga ma ei taha sinna minna, kõik seal on nõmedad ja ma ei leia seal ühtki sõpra" käratab Tyler veelgi vihasemalt.

"Su praegused sõbrad ja Jenna ongi just need kelle pärast sa sinna lähed. Meie su isaga näeme suurt vaeva et maksta kinni su kallis kool, kuid sina ei õppi üldse ja teed koguaeg poppi" vastab poisi ema taas juba natuke vihastades.

"Sa lähed sinna ja jutu lõpp!" Sekkub nüüd ka Chris (Tyleri isa).

Tyler ei julge selle peale midagi vastata kuna ta isa on väga karm ja Tyler ei juge ettegi kujutada mida nad peale internaat kooli veel talle teha võivad. Mitte, et ta vanemad kunagi vägivaldsed oleks, nad ei teeks eales oma lastele haiget. Ta vaatab arglikult oma jalgu ja noogutab järele andlikult pead.

"Okei" pomiseb ta siis vastumeelselt.

"Väga hea, just seda ma tahtsingi kuulda," lausub isa taas.

Tyler vihkab seda kui isa nii teeb. Chris teab, et Tyler kardab teda, kuid ikka kasutab ta oma tugevat häält poisi nõusse saamiseks.

Poiss tõuseb lauast, ikka silmad põrandale suunatud ja hakkab õnnetult, kuid vihaselt trepi poole sammuma. Ta kõnnib trepist üless ja sammub oma toani. Sinna jõudes võtab ta tagataskust oma uhiuue musta iphone seitsme mille ta oma vanematelt saanud oli. Nad olid ka selle tahtnud ära võtta, kuid Tyleri suure palumise peale olid nad järele andnud.
Ekraanil näeb ta kirja mis ütleb: 1 vastamata kõne musilt. See oli Jenna. Tyler vajutab kodu nupule, sisestab oma parooli ja vajutab rohelisele 'Phone' ikoonile. Ta valib Jenna numbri ja helistab sellele. Telefon kutsub natuke aega ja varsti vastab kaunis tütarlapse hääl.

"Halloo, Jenna kuuuleb" kuuleb. poiss telefoni teisest otsast kostuvat.

"Tsau kalla! Sa helistasid mulle" vastab Tyler oma tüdrukule.

"Kuidas siis kooliga on? Saad ikka meie koolis edasi käia?" Küsib tüdruk lootusrikkalt.

Tyler mõtleb hetke, kuid vastab siis kurvalt: "Ma ei saa midagi teha. Mu vanematel on kinnisidee, et mu elu läheb nässu kui ma Minnesotasse ei lähe."

"Mis meist siis Saab" küsib Jenna pettunud häälega.

"Ma tõesti ei tea" vastab Tyler Taas nukralt.

"Kas sa ei või minu eest kordgi elus välja astuda?" Küsib Jenna juba veelgi vihasema häälega "Kas sa minust üldse hoolid veel?"

"Ma armastan sin üle kõige, aga ma tõesti ei saa midagi parata".
Jenna paneb sõnagi lausumata kõne kinni.

Tema ka nüüd vihkab mind. Mõtleb Tyler.

Ta viskab oma telefoni vihaselt voodile ja virtuab jalaga vastu seina. Käib suur pauk ja ehmatusest tõmbab ta jala kiiresti eemale. Õnneks seinas auku ei olnud, kuid väike kriim oli seinal näha.

"Midagi sa seal kolistad?" hüüab Kelly mureliku, kuid vihase häälega.

"Ei midagi, ära muretse!" Karjub Tyler emale vihaselt vastu.
Poisil on närvid täiesti läbi.

Kas seda elu on üldse mõtet elada? Kas ma than seda elu üldse elada?

Poisil on niigi suur depresioon ja teda vaevavad niigi paljud probleemid. Mitte, et tal midagi viga oleks, kõik on ju tegelikult hästi. Tal on palju sõpru, armastav tüdruk ja ilus kodu. Kuid tegelikult ei ole vaja mõjuvat põhjust, et end kurvalt tunda. Sa oled lihtsalt kurb ja kõik. Vahel oled kurb ja vahel ei tunne sa midagi. Mõni hetk võid olla isegi õnnelik.

Tyler heidab voodile ja sulgeb oma väsinud silmad. Poiss on muretsemisest nii väsind ja jääb kohe sügavasse unne.

🌸🌸🌸

Ma loodan teile meeldis esimene peatükk. Ärge unuatage kommenteerida ja meie loo pool voted kuid meeldis.
PÄIkest!!!