ROHELINE: 2

188 46 4
                                    

"Noh, mida sa vaatad?" Linda muigas, toetades ennast vastu letti.

"Ah, ei midagi. " Maria lõi käega.

"Ma tean küll, et sa tahad midagi selle Nicki kohta küsida."

Maria silmad läksid suureks ja tema hingamine kiirenes. Ta vaatas Linda poole. "Mida?! Kuidas sa tead?" Maria küsis peaaegu sosistades.

"Seda on aru saada küll." Linda jällegi muigas.

Maria ohkas. Linda oli teada saanud. Mitte just, et ta oleks seda varjanud, ta lihtsalt ei julgenud seda Lindale rääkida. Aga Linda reaktsiooni nähes, polnudki vaja tema käest Nicki kohta küsimist karta.

"Kas sa saaksid mulle..." Maria alustas, aga Linda katkestas ta.

"Nickist rääkida. Oleks võinud ju kohe küsida, aga olgu. Ma käisin Nickiga samas koolis, nii et ma tean temast mõndagi. Ta on alles 22-aastane, aga väga tark. Temast oleks võinud saada mingi teadlane, kuid paar aastat tagasi tema pere hukkus. See ilmselt tõmbaski kõikidele tema unistustele ja tulevikuplaanidele kriipsu peale. Koolis oli ta alati üksik. Ei rääkinud ühegi poisiga, tüdrukutest rääkimata. Aga ega ta sellepärast õnnetu küll välja ei näinud, et tal sõpru polnud. Ja kui sa arvad, et teda nüüd kiusati, siis ei. No, võibolla vahepeal, jah, midagi möödaminnes öeldi, aga Nick sellest eriti välja ei teinud."

Maria oli küll Linda juttu hoolikalt kuulanud, aga ta ei teadnud, mida tunda. Korraga oli seal kaastunnet, kurbust, rõõmu, haletsust. Midagi sellist polnud ta küll oodanud. Maria ei suutnud ette kujutada, mis oleks nii noorelt enda perekonda kaotada. Tõsi, Maria ema ja isa elasid Los Angeleses, aga see pole sama.

Ka koolis polnud Marial palju sõpru. Tal polegi vist peale Linda sellist tõelist sõpra olnud. Ja tema esimene ja ainuke suhe oli 8.klassis ning seegi kestis ainult kaks ja pool nädalat.

"Ülejäänud mine uuri ise välja," Linda ütles.

"Mida sa sellega mõtled?"

"Mine räägi temaga!"

"Mida? Ei!" Maria raputas pead.

"Lähed küll." Linda tõukas Mariat nii, et tüdruk komistas ja kukkus keset kohvikut.

Maria ajas ennast häbitundega püsti ja noogutas vabandavalt vanadaamidele. Õnneks polnud Nick seda näinud, sest ta oli enda raamatusse nii süvenenud. Maria jäi keset kohvikut seisma. Ta ei teadnud mida teha. Ta ju tahtis küll Nickiga rääkida, aga ta polnud kindel kas Nick temaga ka.

Ta vaatas üle õla Linda poole ja see ainult näitas peaga Nicki poole. Maria ohkas, liikudes siis Nicki laua poole. Ta istus Nicki vastas olevale toolile. "Tere."

Nick tõstis raamatult pilgu Maria poole. Ta vaatas ringi, pöörates siis ennast jälle Maria poole. "Kas sa mitte ei tööta siin?"

"Ma...jah, töötan. Aga ma mõtlesin, et...um, ma tulen ja räägin sinuga." Maria tahtis ennast lüüa, sest see oli nii tobedalt kõlanud.

Nick asetas raamatu maha ja toetas enda küünarnukid lauale. "No, räägime siis."

Et Nick seda ütleb, polnud Maria oodanud. Maria arvas, et ta hoopis palub tal ära minna või siis ei ütle hoopiski mitte midagi.

"Ma, umm..." nüüd polnud neiul aimugi mida öelda. Nick võttis taldriku ääre pealt lusika ja segas oma teed.

"Ma kuulsin, kuidas Linda sulle minust rääkis," Nick lausus pöörates pilgu teelt Maria poole. Mariale tundus nagu tema süda oleks löögi vahele jätnud. "Kuidas sa seda tead?"

*

Vabandan vigade pärast :)

ROHELINE | ✓Where stories live. Discover now