24 tundi

Esimene peatükk

Väikest kohvikut täitis värskelt keedetud kohvi lõhn. Võtsin kuuma tassi oma käte vahele ja jalutasin laua juurde mille olin valinud. Hingasin raskelt kui oma telefoni luku avasin ja sõnumeid vaatasin. Mitte ainsatki.

Langetasin taas telefoni helepruunile puidust lauale ja tõmbasin näpuga üle aurava kohvijoa, see ei kõrvetanud, kuid ei teinud ka haiget. Ma lootsin, et ta tuleb ja vabandab minu ees. Kuid sisimas ma teadsin, et seda ei juhtu. Nathan, ei muutu ja mitte mingil juhul ta ei teeks seda minu pärast. Ma olin kindel, et minust oli hale loota ja taga igatseda meest, kes oli mulle nii palju haiget teinud, aga ma ei suutnud sellega leppida, et me pole enam koos. Ta ei olnud halb poiss-sõber, meil olid väga ilusad ajad, aga siis ta muutus järsku ja ma isegi ei tea miks. See muutis mind kõige kurvemaks, ma lihtsalt oleksin tahtnud teada põhjust, miks me enam koos olla ei saa.

"Tulnukad on su viinud kuule, Sky?" Will muigab ja müksab mind vastu õlga ja istub minu kõrvale. Punane plastik tool krägiseb ta all ja ta saadab mulle kiire vabandava pilgu.

"Ma ei ole ju paks, ma kaalun ainult mingi seitsekümmend, aga mulle tundub ikka, et see tool nutab mu all."

Muigan. "Kui sina oled paks siis ilmselt ma olen mammut, lihtsalt meie kohvik vajaks väga uut mööblit ka töötajatele."

"Jah, kui me vaid saaksime istuda klientide lauas, mõtle nahast toolid. Mõnus." ta üks suunõrk tuleb ülesse ja ta näol on naljakas poolvildakas muie. Ma armastan seda nägu. Will meenutab tihtipeale mulle mu venda, kes elab teises riigi otsas ja ma näen teda ainult siis kui on jõulud. Ma igatsen teda tihti, aga kui ma saan koos Williga olla, siis suudab ta teda mulle ka asendada.

"Mmm...mis eile juhtus? Need inimesed, nad teadsid sind." küsin.

Ta tõmbab hammastega üle oma alahuule. "Nad olid mu kursuse kaaslased, ma suhtlesin nendega väga pikalt. Aga see kutt, Jack, ta lõi minult üle mu tüdruksõbra. Ja noh...tead küll, peale seda me ei ole enam eriti sina peal. Ma ei tahtnud sind ausalt ka sellisesse olukorda panna, Sky, aga ma ei oleks suutnud näha teda. See jah, ma olin jobu, anna andeks."

Naeratan. "Sellest pole midagi."

"Aga miks sa tujust oled ära? Kas asi on Nathanis, Sky, ta on tropp ja sa pead seda endale tunnistama. Ta magas teise tüdrukuga, sa ei saa teda ikka veel armastada."

"Ta oli kõik mis mul oli, Will." ohkan.

"Aga kes mina siis olen, Sky. Vaata, täitsa reaalne." ta tõuseb toolilt ülesse ja astub selle peale. Will sirutab käed välja ja karjub.

"Sky, Sky, ma olen ka täitsa olemas."

Itsitan ja palun tal lõpetada, enne kui ülemus seda märgata võib. Ta naerab ja hakkab toolilt alla astuma, aga enne kui ta jõuab seda teha käib raksatus ja ta variseb tooliga koos kokku.

Ma proovin oma naeru kinni hoida ja kummardun ta kohale, et vaadata, kas ta jäi terveks.

"No persse, ma olen kindlasti liiga raske. Ma vannun, et need olid need pannkoogid, asi peab olema neis." ta naerab.

Ja ma ei saa midagi teha, kui ise ka naerda selle üle kui õnnelikuks ta suudab mind teha. Will on alati siis olemas kui ma olen teda vajanud ja ma võin alati tema peale loota.

Will tõuseb ülesse ja lükkab katkise plastiku hunniku kohviku nurka. "Ilmselt läheb see mu palgast maha ja kui ma kohe tööle ei hakka siis ma ei saagi see kuu palka."

Noogutan kiirelt ja võtan oma põlle, et see endale ette siduda. Sätin veel oma juuksed kõrgesse hobusesabasse ja lähen siis leti juurde, et klientide tellimusi kirja panna. Täna on kohvikus väga palju rahvast, seega annan endast kõik, et teha võimalikult kiiresti ja et, kõik kliendid oleksid minu teenindusega rahul.