Kui olin oma toast välja astunud ja neiu, Esme, lahti pakkima jätnud läksin ma ringkäigu asemel treppidest alla. Meie koridorid on üpris kitsad ja kõik on kivist, selle pärast on siin isegi suve lõpus pisut jahe.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Trepidki on kivist, trepi käepidemed on puust, roheka värvusega, koorunud värviga. Trepid moodustavad alla vaadates kolmnurga. Sealt lõpuks alla jõudes tunned alguses peapööritust, mina olen aastatega, mil siin elanud olen, sellega harjunud ja ei märkagi seda enam. Kui lõpuks alla olin jõudnud lükkasin raske klaasukse lahti ja seisatasin õuetrepil. Vaatasin, kuidas õpilased oma peredega hüvasti jätavad ka mina tegin seda mõned tunnid tagasi.
Vaatasin hetkeks poiste ühika poole ja silmasin trepil istuvat tuttavat kuju, Mathias, koos kaaslasega. Mathias on mu klassivend, me saame üpris hästi läbi, ta on Jessica endine poiss-sõber, sellepärast puutusimegi varem rohkem kokku. Mathias on Jessicast aasta noorem, neil klappis alguses, aga nad otsustasid selle sõbralikult lõpetada, sest Jessica plaanis ju alates sellest aastast Austraaliasse õppima minna, nagu paljud tänapäeva noored teevad. Mathiasega oleme me koos palju aega veetnud, Jessica suurel soovil, aliase õhtud ja väiksed tiksumised meie toas, enamasti oli Caroline ka meiega.
Naeratasin talle kui ta mind märkas ja kergelt tervituseks noogutas. Vaatasin hetkeks veel ringi ja kui ma kedagi teist tuttavat ei märganud jõudsin järeldusele, et oleks tark Mathiase ja ta kaaslase juurde minna.
Lükkasin oma käed mustade lühikeste pükste tagataskusse ja kõndisin vaikselt nende poole.
"Mathias. " ütlesin ja noogutasin.
"Aurora, kuidas suvi möödus?" küsis ta huviga.
"Päris rahulikult, peaks mainima, enamus ajast läksin Jessica hullude ideedega kaasa ja maksin tagajärgede eest." kehitasin õlgu.
"Nii teie moodi." naeris poiss ja lükkas oma tumepruunid juuksed silmade eest.
"Kuidas endal? " küsisin kulmu kergitades.
"Kasvatasin teda. " naeris mees ja näitas tema kõrval istuva noormehe poole,kes parasjagu oma sigaretiga toimetas.
Ta heitis Mathiasele irvitava pilgu, Mathias vastas talle samaga.
"See on Dawson Mellark, mu nõbu. Ta on tõeline sitanikerdis " ütles Mathias mulle selgituseks.
Ta noogutas, mõõtes mind oma pilguga ja samal ajal suitsu oma kopsudest välja puhudes. Ma vihkan suitsu haisu, kuid otsustasin selle viisakusest ütlemata jätta.
"Kuidas uus toakaaslane on?" irvitas Mathias.
"Tundub normaalne olevat. " kallutasin pead ja surkisin oma jalaga maasse auku.
"Me nägime, kui ta tuli, ta ema on ilmselt kõrvahaige, tüdruk pidi mitu korda oma emale toa numbrit karjuma." kutt naeratas lõbustatult.
"Päris pandav oli." ütles lõpuks ka Dawson sõna sekka ja viskas oma koni põõsasse.
"Kooli territooriumil on suitsetamine keelatud. " ütlesin kiirelt ja vaatasin teda süüdistavalt.
"Nagu mind kotiks. " ütles ta etteheitvalt ja võttis pakist uue sigareti.
Raputasin pead ja vaatasin Mathiast, kes Dawsonit huviga jälgis.
"Mitmendas see tüdruk käib? " küsis Mathias ja ta tegi mulle silma.
"Ei ole võimalik. " turtastasin "Valvelaua Gorneelia ütles mulle, et 12.klass. "
"Mulle sobib. " vastas ta ja ma lasin oma huulte jälle vaikse turtsatuse.
"Ma tulen vahel läbi. " ütles Mathias ja ma vastasin talle jaatavalt.
"Sa Caroline'i pole näinud? "
"Ta pole veel tulnud, ta tuleb alles nädalavahetusel, ta on vanematega puhkusel, Maltal või kuskil pärapõrgus. " ta laiutas käsi.
"Normaalne." vastasin napisõnaliselt ja vaatasin hetkeks Dawsonit, kes oma sigaretist viimaseid mahve tõmbas, ta sarnases mingil määral Mathiasele, tumedad juuksed, kergete lainetega, mis üle tuka osa jooksid, täidlased kulmud ja tumedad silmad. Iseloom oli ainult erinev, ta ei jätnud just parimat esmamuljet. Vastupidiselt Mathiasele on Dawson kasvatamatu, ülbe, isekas ja pohhuistlik. Mathias on sõbralik, heatahtlik, kuigi tal on ka miinuseid, eriti kui ta pudeli kätte saab, suus on rohkem roppusi kui kevadises kaevus vett.
"Ma lähen siis vaatan, kuidas mu uustulnukal läheb." ütlesin ja sammusin tagasi ühiselamusse jättes poisid trepile jutustama.
Treppidest üles minemine oli natuke vaevaline, kuid lõpuks jõudsin ma oma tuppa.
"Kuidas pakkimisega on?" küsisin tüdrukult kes riideid kappi pani.
"Kohe valmis, viimased riided. " vastas ta ja pani kaks viimast eset kappi.
"Kas sa tutvustaksid mulle seda ühiselamut, see on nii suur ja ma ei tea, kus siin köök ja pesemisruumid on."
"Jaa, miks mitte. Tule kaasa."
Ma tutvustasin talle meie korrust. Igal korrusel on oma köök, oma pesemisruumid,riietusruumid ja oma wc-d. See on küll natuke ebamugav, et kui öösel häda tuleb pead toast välja minema ja mööda pimedat kitsast koridori wc-sse minema.
"Sellega harjub," ütlesin ma talle kui ta mind imestunult vaatas.
Kui lõpuks ringkäigult tagasi jõudsime olin teda juba natuke rohkem tundma õppinud, ta tuligi 11.ndasse klassi ja õppis varem kuskil Hispaania koolis ja elas sealgi ühikas.
Tutvustasin talle lühidalt meie kooli ja viisin ta kurssi meie kooli inimestega. Liidrite ja nohkaritega.
