Igavesti

1.Peatükk

Nagu iga aasta sügisel olen end lõpuks jälle ühikasse sisse seadnud, ma ei ütleks, et see sujuvamalt oleks läinud kui varem. Iga aastaga tahan ma üha vähem siia tulla. Mu endine toakaaslane Jessica lõpetas kooli ja seetõttu saan ma ilmselt uue toakaaslase ja sellele ei taha mõeldagi. Vähemalt olen ma selle üle tänulik, et meil on poiste ja tüdrukute ühiselamud eraldi, poiste ühikas asub meie ühikast paremal pool, järelikult on selge, et poissi ma endale toakaaslaseks ei saa. Ainus pluss kogu selle iga-aastase jama keskel.

Ühiselamud on mõlemad helekollaste välisseintega ja toad on üpris kitsad hea tavalised, valgete seintega, kõik toad on kahele inimesele mõeldud. Voodeid eraldab kummut mis on otse akna vastas. Tüdrukutel on voodipesud valged, see on siin üks reegel, voodipesud antakse ühika poolt, poistel on need helesinise alatooniga.

Ma avasin suvel üle värvitud puust raamiga vana ühiselamu akna. Ja küünitasin üle kummuti ääre, et alla vaadata, minu tuba oli kolmandal korrusel, see on juba pea kolm aastat siin olnud ja ma olen asukohaga päris rahul.

Ühika ette oli kogunenud juba palju uusi ja vanu nägusid. Kõik tervitasid üksteist, mu suunurgad kerkisid üles, kuid see hetkene rahulolu vaibus, kui mulle meenus, et Jessica Simpson pole enam mu toakaaslane.

Vaatasin oma toa tühja seina. Otsustasin selle nagu igal aastal ära kaunistada. Ma võtsin oma spordikotist välja karbi, kus mul olid erinevad paberist välja lõigatud pildid või netist välja prinditud pildid. Lisaks olid mul selles karbis mõned mu uued ja vanad raamatud mis ma kodust kaasa olin võtnud.
Kleepisin need liimiga ükshaaval seinale ja mõõtsin iga nurga alt, et see perfektselt sobiks. Seinal olid mu lemmikartistide pildid ja lemmikud tsitaadid, lisaks panin seinale ka kahepoolse teibaga vanad katkised vitrüülplaadid.

Tulemus sai päris hea. Võiks isegi öelda, et parem kui eelmisel aastal. Lõpuks võtsin kotist välja ka pildi minust ja Jessicast ja panin selle öökapile.

Jessica oli koolis väga tähtsal kohal, nimelt ta oli kooli õpilasesinduse president. Ta vääris seda kohta ja ma olin talle igati abiks. Mina olin ta abiline, võib siis öelda, et asepresident, asepresidente oli kaks. Mina - Aurora Lighends ja Caroline Wonfield.
Jessica tegi hea valiku, et Caroline' i oma teiseks asepresidendiks valis.

Caroline Wonfield on sõbralik ja kohusetundlik neiu, ta sobiks minu arvates imeliselt selle aasta presidendiks. President valitakse alati lõpuklassist, asepresidendid, aga 11.ndast klassist.
presidendi kandidaatideks on enamasti asepresidendid, kuid ma saan selle kohata ideaalselt hakkama. Asepresident olin ma ka vaid Jessy soovil.

Meie koolis on palju huviringe, oma jalgpalli meeskond, pasunakoor ja kisakoor. Ma kuulun kisakoori, see on mu kirg, igal aastal osalevad meie kooli rühmad erinevatel riiklikel üritustel ja on mitmel korral koju kulla toonud.

Vastupidiselt remontivajavatele ühiselamutele on meie kool mõne aasta eest korda tehtud. Hoone on ligi 3000 õpilasele mõeldud, seega on see hiiglaslik. Ühiselamus on kohti vaid 2000 õpilasele, seega on ligi tuhat sunnitud iga päev koju sõitma.

Täna on 31.august. Ma tulin siia viimasel hetkel, nimelt mu vanem õde sai üleeile emaks ja mina tädiks, tal sündis imeline tüdrukutirts, kelle nimeks sai Alexandra, oma ema Sandra ja isa Alexi järgi.
Ma hakkasin juba vaikselt närviliseks muutuma, mu toakaaslast polnud siiani, minus hakkas juba väike lootus kerkima, et ma ei pea sel aastal kellegagi tuba jagama kuid kui üks ühel hetkel pärani lahti läks pidin jälle ohkama.

Uksest kakerdas sisse heledapäine neiu. Ta juuksed olid kaheks punupatsiks punutud. Ta ninal olid kerged tedretähnid. Tal oli seljakott ja väike spordikott. Ta pani need maha nurka ja jäi mulle naeratades otsa vaatama.

Ma seisin kummuti ees ja saatsin talle kerge naeratuse. Neiu kõndis minuni ja sirutas oma käe ette.

"Mina olen Esmeralda Hall. Võid lihtsalt Esmeks kutsuda. " ütles ta kerge, kuid meeldiva aktsendiga.

"Aurora Lighends. Võid Auroraks kutsuda. " surusin neiu külma paremat kätt.

"Vahva, see on siin siis minu pool?" naeratas ta.

"Jah, kui sulle sobib? " küsisin kulmu tõstes, mitte, et ma oleks kavatsenud pooled ära vahetada.

"Muidugi, siin on ilus. " noogutas ta ja tõi ukse kõrvalt oma kotid.

"Kust sa pärit oled?" pärisin, mind hakkas see aktsent huvitama.

"Mu isa on hispaanlane, lapsepõlve veetsin seal, nüüd kolisin tagasi ema juurde, ta on siit kandist pärit. " noogutas ta oma jutule kaasa.

"See on tore. " naeratasin.

"Aga sina, oled sa siit kandist?"

"Elan mitmesaja kilomeetri kaugusel siit." vastasin lühidalt.

"Aga ma jätan su lahti pakkima ja lähen teen ühikale tiiru peale. "

"Teeme nii." ta sättis oma patse ja asus lahti pakkima.