Lohesilm

1.osa

Kell on umbes 21:15 ja teen kodutööd, mis on tegelikult vajalik alles esmaspäevaks, aga mulle meeldib need varakult valmis saada, või tähendab, et ma ei viitsi neid Pühapäeval teha. Ausalt.

See osutub aga võimatuks, sest esiteks meil on halli triibuline kass, kes tahab jubedalt pai ja sülle tulla ta on väga karvane ja puhvis seega on mul ta saba näos ja suu kasukat täis.

Üsna pea lükkan selle tüütu tuusti oma sülest maha ja nokin ta karvu oma keele pealt ära.

Teiseks ei taha mu vend magama minna. Ta mürab mu kõrval ja ajab mind hulluks, sest pärib nii palju mu kooliasjade kohta.

"Karin!! Mida sa teed?" Huilgab 6 aastane.

Võiks ju arvata et nad hakkavad kunagi ka suureks saama..

Mõtlen abitult ja ohkan "Matemaatikat?"

"Mi son matmhaatik....matemt..eee..." läheb poisil keel sõlme

"Matemaatika," muigan

"JAH SEE ASI! mis see on?" Lööb ta nägu särama

Asetan pastaka lauale ja tõstan Martini endale sülle "Matemaatika on üks hirmus asi mida õpitakse koolis."

Ta raputab pead "Mina ei taha matemaatikat õppida!" Toriseb ta vaikselt

Emban teda "Jajah," naeran vaikselt "Aga kahjuks kunagi sa ikka pead." Lausun pastakat taaskord sõrmede vahele haarates.

"Mkmm." Vingub Martin endiselt ja libistab ennast mu põlve pealt maha ning nähes kassi ta huilgab valjult ning hakkab kassi taga ajama, vaene loom eest ära joostes.

Lõpetan alles poole kolme paiku öösel, aga mul pole üldse und ja lihtsalt olen arvutis. Kell 04:11 võtan silmad ekraanilt ja vaatan aknast välja ning siis...oleksin kui hüpnoosi all. Panen aeglaselt arvuti kinni ja lähen koridori, võtan nagist jope ning ja libistan saapad hiirvaikselt jalga, et teisi mitte üles äratada.

Lähen trepikojast alla ja uksest välja. Õues on nii ilus: taevas säravad rohekad, kollakad ning punakad toonid ja varajasele hommikutunnile vaatamata on valge. Kõnnin oma kodukülas ringi, kuni jõuan mänguväljakuni. Istun kiige peale ja vaatan taevast. On imeline hommik.

Kiigel jalgu kõlgutades vaatan umbes tunnikese päikesetõusust värvilist taevast ja mõtisklen. Mõne aja möödudes näen juba esimesi inimesi mööda kõndimas, mõned on lapsevankriga, kuid on ka niisama jalutajaid, silmad rõõmsalt säramas.

Viimaks tõusen ja kõnnin kodust kaugemale. Mingil põhjusel tunnen ennast ääretult õnnelikult ja rahulikult. See on mulle suur üllatus, sest tavaliselt olen üpriski rahutu ja pinges, tahtes tunda ennast nii nagu praegu.

Aegamisi tõuseb tuul ja paksule jopele vaatamata, hakkab mul külm. Otsustan ümber keerata ja hakkan tagasi kõndima. Taas kodutänavale jõudes, kuulen enda selja taga mingit veidrat raginat. Pööran end aeglaselt ringi ja... Pole võimalik!!!

Tahtsin nii väga juba ära joosta, aga ei suutnud. Mind valdab meeletu hirm

. Mu ees seisab hiiglaslik TULELOHE!

Ma arvasin alati, et nad on väljamõeldised aga tundub, et eksisin. Ta tiivaotsad põlevad leekides, aga need ei kõrveta, ta on uhke hoiakuga ja imeilus. Tema kaunites smaragdrohelistes silmades võbeleb tuli ja uhked soomused küütlevad ja säravad, pannes kogu tänava tema ümber kumama. Lohest õhkub kuumust ja tunnen oma põskedel õhetust. Vaatan teda aukartusest tardununa kuniks draakon mu ees avab ta tiivad ja silmapilgu jooksul kaob. Kõik on vaikne.

Lähen pärast seda koju, aeglaselt ja rahulikult. Uksest sisse jõudes vaatan kööki, kus toimetab mu ema. Hingan kergendatult ja hiilin salamisi oma tuppa, vaatan kella ja kerge üllatusega märkan, et kell on juba 09:17 hommikul. Vajun rampväsinuna voodisse ja uinun kohe kui pea patja puudutab.