Wonderland (Eesti Keeles)

1.

''Kao siit, mine minema'' karjusin tundmatule kujule metsatukas. Oli piisavalt pime, et mitte aru saada, kes ta oli, või õigemini mis. Sulgesin allaandes silmad ja peas käis ainult üks mõte, mine minema. Järgmise tuuleiilega avasin oma silmad, see salapärane miski oli kadunud. Ohkasin kergentatult. Hakkasin tasapisi tähtede valgel metsast välja liikuma, kuni leidsin veidi logutiku maamaja. Uks oli lukus, ma ei saanud seda lahti. Otsisin läbi matialused ja verandat ääristavad lillepotid. Üks pottidest libises mul käest ja kukkus kildudeks. Ma ei teadnud, miks ma sinna sisse tahan saada, aga uudishimu tappis mind. Tõstsin järgmised lilled ülesse ja leidsin, mida olin otsinud, võti. See sobis perfektselt lukuauku ja ma keerasin ärevusega selle lahti. Uks avanes kriiksatusega ja keset tuba lamas .....

Ma ärkasin. Veider oli ainukene sõna, mis kirjeldas mu hetkest olekut. Unenägusid on igasuguseid. Raskustes sirutasin oma käe öökapil oleva telefoni poole. Ma ei tundud seda. Ajasin end püsti ja suundusin vannituppa. On koolipäev. 10 klass pole kerge. Keerasin kraani lahti ja lasin külmal veel enda kätele voolata. Nägin peeglil oma eelmisest vanniskäigust udule joonistatud kolmnurka. Tõmbasin märja käega üle peegli ja lootsin, et see kaob. Ma ikka oskan. Asju tehes ei mõtle ma kunagi tagajärgedele. Nüüd ju peeglilt lausa voolab seda vett. Ei jäänud muud üle, kui otsida rätik ja see ära kuivatada. Asetasin rätiku nagisse ja hakkasin nägu ning hambaid pesema. Tüütu tegevus.

Vannitoaseiklustega ühel pool, hakkasin otsima oma telefoni. Ma olen kindel, et jätsin selle öökapile. Aga sealt vaatab vastu vaid tühjus, kui lamp välja arvata. Mõtle...mõtle, kuhu sa selle panid, mõtle. Järsku lõi mul peas justkui tuluke põlema. Ma viskasin end kõhuli ja hakkasin maast seda otsima, ei läinudki kaua aega kui voodiäärt pidi liikudes sain telefoni kätte. Ma mäletan, nagu oleks öösel midagi kukkunud, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Nüüd ma sain lõpuks kellaaja teada. 7.30, paras aeg end riide toppida ja kooli jalutada. Võtsin toolile asetatud tumesinised teksad ja tirisin need jalga, selga musta maika ja peale lukuga pusa. Viimasel hetkel enda toauksest väljudes tõmbasin kaasa eelmisel õhtul kokkuapakitud koolikoti ja suundusin kööki, et endale termosega kohvi teha. Ma jälestan kohvi, aga täna oli mul seda vaja. Ma olin ainukene elavlaip siin majas, mõistsin, kui esikusse, kott ühel õlal ja termos käes, kõndisin. Nagu mul viimasel ajal harjumuseks on saanud, siis süüa ma ei jõudnud.

Kooli pole õnneks pikk maa, kuskil 15min kõmpimist, mille tavaliselt sisustas minu suurepärane muusikamaitse. Panin käbe tennised jalga, otsisin kotist kõrvaklapid ja panin ust lukku keerates klapid kõrvadesse. Koheselt oli kuulda madalat mehehäält mulle laulmas. Täna olid meeled valla ja Black Veil Brides- In The End oli laul mis mind hommikul mõni minut saatis. Viimased sammud enne kooliväravat, aeglustasin tempot ja vaatasin pea kukklas kollast hoonet. Kohutav.

Tänu soojadele ilmadele polnud vaja garderoobist läbi käija, vähemalt nii ma arvasin. Olin just jõudnud treppidele, kui nägin vahetusjalatsite kontrolli. Teretulemast Eesti koolidesse. Lootes et äkki, kuidagi mul õnnesub viilida, peatas mind füüsika õpetaja: ''Jalanõud!'' hõikas ta kahtlustavalt naeratades. ''Jaa, need on mu vahetusjalatsid'' vastasin pealtnäha enesekindla naeratusega. Ma pole kunagi valetada osanud. ''Oled sa kindel, Aria?'' jätkas Siim uurimist. ''Jaa?, Siim'' vastasin nüüd enesehinnangut langetades. '' ''Selge, eks sa mine siis.'' Olin paar sammu trepil tõusnud, kui kuulsin tagant, karmi keemia õpetaja küsimust, mis õnneks suunati Siimule: ''Vahetusjalatsid?'' Aeglustasin sammu, et teada saada kas mind paljastatakse. ''Jaa, loomulikult'' vaastas Siim ja naine jättis ta rahule. Olin jõudnud trepi keerule, kus oli hea vaade Siimule. Kui me pilgud kohtusid ütlesin talle hääleta ''tänan''. Minu poole saadeti lai naeratus. Ma olin pääsenud.

-----------------------------------------------------------------------

See on siis minu esimene ''raamat'' 
Andke teada, mida te sellest arvate ja vote-mine ei teeks paha. 
Kommenteerige julgelt.
Ma loodan, et lugejaid jätkub, siis hakkan ka uuendama.