58.Keelatud

27 4 0
                                    

On uus päev ja ma ei suutnud väga palju magada, kuna mõtlesin isast ja siis enda ning Lucase peale. Ema läks korraks tööle ja kodus on ainult tädi Luisa.

Kuulsin alt korruselt uksekella, see on ilmselt keegi sugulastest, otsustasin enda tuppa jääda kuna ei jaksa kellegiga rääkida.

"Sofi kullake, Chris tuli sinu juurde" koputas tädi uksele ning avas ukse. Noogutasin ja Chris istus laua taha toolile.

"Magada said? Vajad sa midagi?" küsis Chris.

"Mitte eriti, mõtted ei lasknud uinuda, ma ei vaja midagi, miks sa tulid?" küsisin Chrisilt.

"Sa oled mulle parima sõbranna eest seega otsustasin, et tulen vaatan kuidas sul on, ei ole õige hetk küsida aga kas sa Lucasega oled rääkinud?" küsis taas Chris

"Ei ole" vastasin talle.

Kuulsime alt korruselt taas uksekella ning nüüd peab küll olema keegi sugulastest kuna keegi teine ei saaks tulla.

Räägin Chrisiga ja ise olen voodis endiselt kuna tunnen end nõrgalt ikka. Uksele koputati ning oh üllatust see on Lucas, hetkel ma temaga asju selgeks rääkida ei soovi ega ka jaksa.

Ta astus aeglaselt tuppa ning kõndis minu voodini.

"Kallis, minu kaastunne ja kas me saaksime rääkida omavahel?" küsis Lucas

"Ma ei taha praegu, palun jäta mind" ütlesin kurjemal toonil.

"Sofi palun kuula mind" anus Lucas mind edasi.

"Austa ta soovi, tal on niigi raske praegu" tõstis Chris ootamatult häält.

"Kes sa õige oledki talle?" Läks Lucas närvi.

"Sa ise ei ole hetkel keegi ju, Sofi on mulle parima sõbranna eest ja peab puhkama" ütles taas Chris valjult.

"Kuhu sa Carmeni panid? Proovid minu Sofit endale saada vä?" ütles Lucas närviliselt.

Tundsin, et seda kõike on liiga palju praegu minu jaoks ning tõusin püsti ja tormasin toast välja trepist alla ning jooksin aeda aiamajakesse, istusin maha ja hakkasin nutma.

Kuulsin siia poole tulemas jooksvaid samme, kuid ma ei tõstnud enda pead, et näha kes see on. Keegi istus mu kõrvale ja see on Lucas, tunnen ta alati ära.

"Anna andeks Sofi, ma lihtsalt armastan sind üle kõige" lausus Lucas tasasel toonil.

"Kas sa saad aru, et terve meie suhe on alati mingi jama, kahtlused ja hirmud. Äkki see kõik peabki lõppema? Äkki me ei olegi teineteise jaoks loodud? Äkki see kõik oligi üks keelatud säde, mis tundus nii ahvatlev, kuid põhjusega keelatud?" ütlesin hüsteerilisel toonil, pisarad silmis.

"Mina ei kahtle meie armastuses, ma luban, et keegi ei sekku enam meie eludesse. Palun andesta mulle kallis" ütles Lucasel taas tasasel toonil.

"Sa ei saa anda lubadusi mida sa ei saa täita, Lucas mul on väga raske praegu, anna mulle aega, homme on matused ja peale seda lähen natukeseks eemale, et saaksin mõelda. Ma pean mõtlema meie virr-varr olukorra peale." ütlesin talle.

"Ma annan sulle aega nii palju kui soovid aga ära mine minust jälle kaugele. Jää siia palun" palus Lucas mind.

"Ma veel mõtlen, ma soovin üksi olla praegu, saada Chris ka koju palun" ütlesin talle kindlalt.

"Austan su otsuseid Sofi, kui sa midagi vajad siis helista eks" ütles Lucas.

Noogutasin talle ning ta tõusis püsti ja kummardus minu juurde ning kallistas mind, poetas musi mu juustesse ning lahkus.

Mõni hetk hiljem kuulsin kuidas nad lahkusid ja proovisin püsti tõusta vaikselt ning liikusin tagasi enda tuppa, lukustasin selle ja laskusin mööda ust maha istukile.

Istusin umbes paar tundi ukse ees ning kuna kell on õhtusse jõudnud siis suundun enda voodisse, homne päev tuleb raske ja väga emotsionaalne arvatavasti.

Võtsin endale teki peale ning isa ja minu ning Lucase pildid enda kõrvale ning uinusin.

Öösel

Olen ühes maja toas kinni seotult, nutan ja tahan pääseda kuid ei õnnestu. Kuulen samme selle ruumi poole tulemas.

"Tere tibuke" irvitas Karlos ja lähenes mulle. Ta istus mu voodile ja tegi mu lahti ning kiskus minult mu riided seljast.

Nutsin paaniliselt ja hakkasin vastu, millejärel ta mind lõi, kardan teda. Taas ta hakkab mind rüvetama..

______

Ärkasin pisarad silmis, ma ei suuda need painajad tulevad tagasi, otsisin kapi pealt ema toodud unerohud ning võtsin 2 tabletti endale veega alla.

Panin pea padjale, pisarad silmis ning lõpuks suutsin uinuda tänu rohtudele.


Keelatud sädeWhere stories live. Discover now