Rikutud reeglid

11 - "Mida fakki ta lubab endale?"

DIORA

Paar sekundit vaatades veel meest. Sain aru, et mul ei ole muud võimalust. Ma leppisin mehega kokku, et ma mängin ta tüdruksõpra.. ainult ühel tingimusel.

Kui ta midagi ei ürita. Igas mõttes.

Ma liikusin oma tuppa, et ma saaks ennast sättima hakata. Samal ajal kirjutasin ma ka Ryanile, et meie õhtusöök jääb ära.

Ma vaatasin ennast peeglist ja mõtlesin, kas ma üldse teen endale meiki. Ma tahtsin väga teha endale meiki, kuid ma ei tea missugust meiki. Naturaalne?

Ometigi mu naturaalne meik ei tulnud välja ning ma suutsin ainult enda huuled ära värvida. Ma kammisin juuksed ära ja panin endale musta ümber keha oleva põlvedeni kleidi. Ma armastan seda kleiti.

Panin endale kingad jalga ning liikusin trepist alla. Mulle vaatas otsa juba Caden. Tal oli must ülikond seljas. Ainult, et pintsak oli mehel üle õla visatud. Ma vaatasin teda korraks.

Panin enda juuksedalgu kõrvataha ning andsin mehele ühe põrnitseva pilgu. Ta turtsatas ainult ning liikus minuga auto juurde.

Tema enesekindel olek pani mind imelikult tundma. Panin enda käed rinnale risti ning toetasin ennast vastu autot. Ta jälgis mind paar sekundit.

"Kui sa seitsa kavatsed, siis jääme teatrisse kindlasti hiljaks," pomises mees ning liikus minu suunas. Mees oli mulle juba lähedal.

"Okei, boss," andsin alla ning istusin autosse. Mees muigas vaikselt ning käivitas auto.

Sõidu ajal ei rääkinud me mitte ühtegi sõna, ega ma poleks tahtnudki midagi temaga rääkida.

Me olime linna kõige ilusama, uhkema, kaunima, suurema, glamuurema, pilkupüüdvama hoone ees. Tegu oli teatriga.

Liikusin mehega aeglasel sammul peaukse juurde, kus meid paar meest imeliku vaatasid, kuid seejärel ka meile koheselt ukse avasid.

Et oleks usutavam haaras mees mind käevangu, ometigi mulle ei meeldinud see, et meie käed üksteisega kokkupuutusid, kuid ma lubasin Cadenile, ning ma ei purusta seda lubadust.

Teatri alguseni oli veel kakskümmend minutit ning selle ajal jooksul saime vaatada maja sisekujundust. Inimesi oli palju.. isegi väga palju.

Äkitselt Caden peatus ja jâi midagi vaatama. Seal ei olnud kedagi.. ainult üks suur maal. See oli tõesti väga ilus, aga kas seda maali on vaja vaadata niimoodi.. suu ammuli?

"Maa kutsub Cadenit," pomisesin viimaks mehe ees. Ta asetas taaskord oma käed mu pihale ja liikus oma pilguga minu poole.

"Tahad sa veel vetsus ära käia? Pärast ei jõua."

Ma noogutasin ja liikusin vetsude poole. Naiste vets oli väga avar ja suur. Iga nurga peal oli paar peeglit, kuid mina liikusin ühe peegli juurde, et enda huulepulka sättida.

"Milleks sa ennast korda veel teed?" uuris keegi naine, keda ma ei tea. Ma vaatasin teda hetke ning tema kõrvale ilmus Aron.

Mis ajast on mehed naiste vetsus?

Muidugi, siin polnud enam peale minu ja nende kahe. Vaatasin neid veidi.

"Miks? Sellepärast, et ma ei oleks nii alahinnatud nagu sina," naersin naisele otse näkku ning vaatasin Aroni õelat nägu. Naine, kes oli arvatavasti Sara muutus kurjaks.

"Kas Cadenil ise pole rõve sinusugusega ringi hoorata?"

"Ja kas sul pole rõve sellisega ringi tõmmata?" vaatasin Aronit kui ta oleks mu maja kõrval olev prügikast. Ma naersin endamisi.

Panin huulepulga enda käekotti ning vaatasin Aronit, kes naisest paar sammu eemaldunud oli. Sara, kes oli täiesti vihane, suutis vaid vaiksevalt vanduda endamisi.

"Ma peaksin nüüd minema," mainisin. Kuid nad ei lasknud mind minema. Aron, kes ukse ees seisis vaatas mind imelikult ning Sara, kes mulle tahaks kallale tulla vaatas mind samuti imelikult.

"Caden on minu," sisistan naine läbi hammaste ning muutus taaskord kurjemaks. Naine ütles seda piisavalt väikselt, et Aron ei kuuleks. Ma eeldan, et nad on suhtes..?

"Kes siis Aron on sulle? Nukuke?" naersin vaikselt. Kuid asi hakkas kontrolli alt väljuma, kui naine mulle valusa kõrvakiilu vastu põske virutas. Nojah.. võibolla ma olin selle ära teeninud, kuid mille eest?

Mu silmad muutusid kergelt vesiseks, kuna see lòök oli tõesti valus. Naine irvitas vaikselt ning lahkus koos Aroniga. Nägin ennem veel kui uks kinni läks, kuidas Caden mind ootab, kuid mees rääkis kahe naisega. Ma ei imesta, kui ta juba minu unustas.

Ma ei suutnud.. Ma ei tahtnud siit vetsust minema minna. Kas see oleks väga hull, kui ma läheks aknast minema? No ei oleks.. eks.

Mind ei huvita, kas Caden hakkab muretsema või ei. Aga ma tõesti ei tahtnud siin olla. Ma lihtsalt ei suutnud siin olla.

Ma avasin akna ning kukutasin ennast aknast alla, murule. Ma tegin enda põlve katki ning ilmselgelt murdsin ka varbaluu, kuid see pole hetkel oluline. Ma tahan lihtsalt minema siit.

Ma võtsin enda kingad jalast ja jooksin edasi paljajalu. Ma ei saanud väga hästi joosta, niiet ma pigem lonkasin. Nägin kuidas mu põlvest paar veretilka mööda mu jalga voolab.

Ma liikusin koju, et enda põlv ära puhastada.

Ma jõudsin ka koju.. milline ime.

Avasin köögikapi ühe sahtli ning haaraain sealt antiseptiku ja suure plaastri.

Pihustasin paar tilka antiseptikut enda põlvele ja kiljusin.. oh. Puhastasin selle ära ning panin sinna plaastri peale.

Toetasin enndast vastu seina ning hakkasin omi mõtteid mõtlema. Kuid ma nägin silmanurgast, kuidas hoovi keerab Cadeni auto sisse.

Mind ei huvita, mida ta hakkab ütlema või ei hakka.

"Diora, kus kurat sa oled!" mees tormas uksest sisse. Ta nägi mind koheselt ning vaatas mind. Tema mureliku ja karmi segune pilk jäi mind vaatama.

Ta jäi põlvili mu ette ning vaatas mind alt üles.

"Kas mina olen süüdi, et sa nutsid ning su põlv on katki?" uuris mees. Ta vaatas mu põlve ning katsus seda vaikselt. Mees oli mu vastu väga lahke.. kuid ta oli kurb. Mehe anuvat pilku oli väga kurb vaadata.

"Caden ei, ma lihtsalt ei tahtnud seal olla," pomisesin mehele ning lükkasin ta endast veidi eemale. Ta tõusis viimaks ning vaatas mind uuesti.

"Diora, ma tahan, et sa räägid, mis sinuga juhtus.."

Katkestasin mehe, "Aga mis siis juhtub, kui ma ei räägi?"

"Siis ma panen su rääkima, miele," pomises mees ning haaras mu lõuast. Meie pilgud kohtusid.

"Ma ei räägi sulle mitte midagi," nähvasin mehele ning haarasin mehe käest, mis hoidis mu lõuast kinni. Mees keeras mulle selja ning liikus paar sammu minust eemale.

"Räägi!" ütles mees veel viimast korda. Caden oli kuri. Väga kuri.

"Ei kavatsegi," kähvasin talle veel. Mehe põlev pilk vaatas mind. Ta muigas. Caden nägi välja nägu psühopaat. Ma neelatasin ainult.

"Tead plika, kunas sa kavatsed enda suu kinni panna?" mees lükkas mind vastu seina ning vaatas mind eriti lähedalt.

Mida fakki ta lubab endale?