Me sõidame radioaktiivses linnas kummimadratsiga üle mudase, vesikasve ja kupulehti täis tiigi. Vesi on madal ja sogane. Korraga märkan veepinnal väikseid elu eest ujuvaid kassipoegi. Kraban kahel haledal karvatombul turjast kinni ja tõstan nad madratsile. Nad on hädised ja läbivettinud. "Mida sa teed?" karjatad. "Sa ei saa neid siit kaasa võtta, nad kannavad endaga kiirgust!" See on linn kus loomad on metsikud ega karda inimesi, miks peaks keegi siin kassipoegi uputama? Ma ei vaidle vastu, nii kui nii poleks meil neid enam millegagi toita. Tõstan nad südamevaluga tagasi suvesooja vette. Vähemalt... Ma ei suuda seda mõtet lõpuni mõelda.
Hilisõhtul jõuame linnapiiril asuvasse kõrtsi. Puidust sisustus ning retsidivisti välimusega põhikunded. Vaid kurat ise avaks sellises kohas pirukaputka. Künkal asuva kõrtsi akendest paistavad kätte linnast lahkuvad tankid ning kuulda on erinevate soomusmasinate tekitatud müra. Valgus sähvatused taamal puude vahel ning korraga sammud, kümnete hirmunud jooksvate sammude müdin kaugel pimeduses. Ehmunud hääled ning nende järel kuulipilduja valangud. Kõrtsis hakkab keegi mees kätega vehkima ning hüüab midagi oma kaaslasele tugeva saksa aktsendiga prantsuse keeles. Varjume keldrisse.
Kuulen ülalt tänavalt laste hääli. Kaks eksinud kassipoega on saanud enda kätte kellegi vintpüssi.
Jälgin nende varje minust möödimas.
Kaua nad vastu peavad?
----------------------------------
18.03.21
ČTEŠ
Kirjad Algernonile
PovídkySee (ei ole) luuleraamat, jutukogumik, hapukurgipurgi kasutusjuhend Säilitada temperatuuril 22°...25°, niiskuse eest kaitstult Mitte hoida otsese kriitika käes Kõlblik kuni vaata pakendilt 🚯♻️☢️
