Lase Minna (Eesti keeles)

3

Autos oli haudvaikne. Tom polnud mingil põhjusel isegi raadiot mängima pannud, sõitsimegi teineteise hingetõmmete saatel.

Ma ei julgenud tema poole piiluda, aga end takistada ka ei suutnud. Ta kõrvad olid roosakad ning õlad liikusid märgatavalt üles-alla, ta hingeldas natuke. Vaatasin käsi oma süles, proovides käskida oma südamel rahuneda. Ma kartsin, et võin selle rütmis isegi natuke väriseda, ja ma ei tahtnud, et Tom teaks, kui närviline ma olen.

„Ma muidu... tahtsin sinu asjad ka tuua, aga ma unustasin,“ sõnasin viimaks.

Vale. Ma ei võtnud neid meelega, lootes, et see on vabandus kunagi uuesti kohtuda. Miks, Agnes...? Lase tal minna...

„Pole midagi,“ ütles Tom kümmekond sekundit hiljem.

Ja rohkem me ei rääkinudki.

Tom parkis auto kortermaja ees ning me tulime sealt välja. Mu süda puperdas nii kiiresti. Põlved olid nõrgad. Ma ei suutnud seda teha, ma ei suutnud sinna kõndida...

Ta keeras korteriukse lahti ning avas selle, vaadates minu poole. Astusin kiiresti sisse. Mu ninasõõrmed täitusid selle koduse lõhnaga... toas oli natuke jahe, aken oli lahti. Tom ajas ketsid jalast ning kõndis edasi tuppa, pani selle kinni.

„Siin on natuke sassis,“ vabandas ta uuesti minu poole vaadates. Ma seisin kohmetult lahtises ukseavas, mis ühendas tema korteri ainsat tuba ning esikut, mis vannituppa ja kööki viis.

Me vaatasime teineteisele pikalt otsa. Tomi õlad olid longus ja kulmude vahel väike kurd. Tahtsin teada, mida ta mõtles.

Keerasin pilgu eemale. „Mu asjad...“

„Jah,“ ohkas ta ning kõndis riidekapini.

Voodi – lahtikäiv diivan – oli tegemata, selle peal lebas ta sülearvuti. Laual olid tühjad õllepudelid. Lill oli kastmata, selle lehed olid norgus. Neelasin pitsituse alla.

„Näe.“

Tom ulatas minu poole hulga kokkuvolditud riideid, kõige peal raamat. Võtsin need ettevaatlikult vastu ning surusin kotti. Muude asjade jaoks ei jäänud palju ruumi.

„Vannitoas on ka.“ Ta kõndis minust mööda vannituppa ning naasis sealt mu meigikoti ja lokitangidega. Ülejäänud asjad oli vist ära visanud.

„Aitäh,“ sõnasin kuivalt. Kotti ei mahtunud enam midagi.

Nüüd oli kõik. Asjad olid saadud. Ma pidin lahkuma. Mida ma veel ootasin? Miks ma seisin ta ees, ta ju ootas, et ma läheksin?

„Üks...“ Tom köhatas oma hääle selgeks. „Üks asi on veel.“

Neelatasin ja vaatasin ta poole, ma ei usaldanud oma häält, eriti veel nüüd.

Tom kõndis oma voodi juurde. Ma ei näinud täpselt, mida ta seal tegi, sest diivani seljatugi jäi ette, aga ta ajas end kiiresti sirgu ning voltis kokku midagi valget.

Minu T-särk. Ma magasin sellega seal. Aga see oli ju tegelikult Tomi oma...

„See on pigem sinu kui minu oma,“ sõnas ta vaid.

Võtsin riidetüki pisarsilmil vastu. Kas see oli tal kogu aeg voodis või ta magas selles nagu mina tema riietes?

Tom ei lasknud kohe särgist lahti, tõstsin pilgu ja vaatasin teda. Ta silmad läikisid. Ma ei tahtnud teda nutmas näha, ma ei suutnud teda sellisena näha... tahtsin teda kõvasti kallistada, kinnitada, et kõik saab korda. Tahtsin samu sõnu tema suust kuulda. Aga midagi sellist ei juhtunud.

Ta laskis lahti. Ja ma kõndisin nuttes koju. Täna öösel magasin selle valge särgiga. Teistel riideesemetel oli Tomi lõhn juba hääbumas. Täna tundsin seda jälle selgemini.