Kergitasin kulmu ning läksin ära lauaalt, tõmmates päeviku endaga kaasa. Viipasin tolmu eemale raamatult ning enda kleidilt, mis oli selle ronimise tõttu tolmuseks saanud.
Päevik oli tumelillat värvi. Avasin selle, et hakata lugema. Esimesele lehele oli kirjutatud 'Orla'. See oli Serythi ema nimi, mis tähendas, et päevik kuulus Serythi emale - Orlale. Kuninganna pidas päevikut ning ausalt öeldes, ma polnud üllatunud. Ainuke asi, mis mind üllatas oli see, et päevik on nii kaua aega siin samas olnud ning keegi ei ole seda puutunud.
Esimesed lehed rääkisid sellest, kuidas naine soovis väga endale last. Kuidas oli tema suhe enda mehega ning kuidas oli kuninganna olemine. Naine kirjeldas, kui väsitav see oli, sest temalt oodati last, kuid ta ei suutnud last saada.
Seejärel kirjeldas ta Vecotopia rahvast, seda kuidas inimesed on nii loovad ja heatahtlikud. Kuid poolepealt läks jutt imelikuks, teema muutus kiirelt.
''Ta varjab midagi mu eest. Hiljuti nägin ma teda smagardmünte vaatamas. Randal ütles mulle ammu, et ta ei kasuta neid, kuna need oli mõttetud. Küsisin temalt, et miks ta neid vaatab, kuid ta pani need eemale ja ütles, et ma ei mõtleks sellele.''
Cyrus rääkis mulle ju nendest müntidest. Siiani ei ole ma neid ise enda silmaga näinud.
''Kardan, et midagi halba hakkab juhtuma. On see ehk sõda, mida ma kardan? Oh, ma ei tea. Randal käitub veidralt. Smagardmündid ei ole enam laekas, kuna ta muutis nende asukohta. Soovin, et ta räägiks minuga, ma ju armastan teda nii palju ja olen tema naine. Oleme niikaua koos olnud..''
Orla räägib palju nendest müntidest ning sellest, kuidas Randal imelikult käitub.
,,Käisime jalutamas Randaliga Vecotopias ringi. Üks vana naine kargas mulle peaaegu kallale. Ta korrutas mitu korda lauset. ,,Sa pead lapse saama, või kuningriik läheb hukka. Tuleb sõda, millest jagu ei saa üksi Vecotopiast pärit inimene.'' Hakkasin nutma selletõttu, Randal hoidis mind ning käskis, et nad selle naise kinni paneks, kuna ta oli hull peast. Kuid Randali näoilmest oli justkui midagi, mis näitas, et ta sai aru mida naine tegelikult mõtles.''
Mul hakkas Orlast kahju, naine tundus olevat tõesti õnnetu kõige pärast. Alles siis märkasin aegu, mille ta oli lisanud. Viimased olid kirjutatud paar aastat ennem Serythi sündi.
Sellest oli nüüd paarkümmend aastat möödas.
,,Öösel läks Randal toast minema. Hiilisin temale järele ühte tuppa, mille ukse ta jättis praokile. Ma piilusin ning alles siis nägin seda. Ta pistis need smagardmündid mingisugusse kaussi või ma isegi ei saanud täpselt aru mis see oli - aga need mündid muutusid pilveks. Kui Randal liigutas siis liikus ka see pilv, mis muutis kuju. Küll see muutus loomaks, inimeseks, paljudeks asjadeks. Ma lahkusin, kartes Randali. See, mis seal ruumis juhtus oli maagia, millest räägiti vanades raamatutes. Vecotopias on maagia. ''
See oli eelviimane asi, mis sinna oli kirjutatud. Mu pea hakkas ringi käima. Ma ei soovinud uskuda seda.
Viimasel leheküljel oli lohakalt kirjutatud: ,,Ma olen rase, aga mis hinnaga?''
Sulgesin päeviku ning peitsin selle nii, et keegi seda ei näeks. Siis ma jooksin. Jooksin läbi köögi, jättes kokad mõtlema, et mis võis juhtuda. Jooksin mööda teenindajatest, kes olid segaduses, et miks ma nii kiirustasin.
Lukustasin ennast enda ruumi, peites päeviku ära, et keegi seda ei näeks. Lamasin voodis ning üritasin kuidagimoodi mõtted sellelt ära võtta. Mind segas koputus uksel.
,,Odelia?'' Oli vaikset häält kuulda. Ohkasin vihaselt ning suundusin ukse poole, mille ma siis avasin. ,,Mida-'' Ei jõudnud ma lõpetada, kui Zyten tuppa sisse tuhises ja ukse enda järel lukku uuesti pannes.
,,Otsisin sind päris pikalt, ennem sind siin ei olnud.'' Hingeldas Zyten.
,,Mul oli tegemist, Zyten.'' Kehitasin ma õlgu, üritades mitte teda jõllitada.
,,Kas sul on kõik korras?'' Tuli ta mulle lähemale.
,,Jah.'' Valetasin ma, kuid ma ei saanud sellesse midagi parata.
,,Ära valeta mulle, Odelia.'' Sõnas ta kurvema tooniga ning ma ohkasin. ,,Vabandust. Mida sa ikkagi soovid?'' Küsisin ma, teemat muutes.
,,Ma tahtsin sulle midagi öelda. Olen nii pikalt sellele mõelnud, kuid ma ei saa seda ütlemata jätta. Iga kord, kui ma sind Serythiga näen, siis see teeb mulle haiget. Tead, mul oli võimalus, kuid ma lasin selle raisku.'' Lausus Zyten, mu käest kinni võttes.
,,Zyten, millest sa räägid?'' Sosistasin ma kartes, et ta jookseb uuesti minema mu juurest.
,,Kui ma su pulmas olin, siis mu süda justkui murdus. Olin enda tundeid niikaua eiranud, sest ma tean, kui vale see on. Vale on see, et mul on tunded kuninganna vastu. Miski minus loodab seda, et su tunded on samad, kuid ometigi Odelia..'' Zyteni hääl muutus vaikseks ning ma ei kuulnud lause lõppu.
,,Zyten, nii vale, kui see ka poleks siis meeldid sa mulle ka.'' Tunnistasin ma, tundes ennast täiesti kaitsetuna.
Zyten muutus rõõmsaks, ta suule ilmus naeratus ning ta silmad - armastasin ta silmi, need olid nii imeilusad. Zy kallistas mind tugevalt ning me seisime üksteise embuses vähemalt viis minutit vaikuses.
,,Vale, mis tundub nii õigena.'' Lausus Zyten, mu käest ikkaveel kinni hoides.
Terve see periood on valede pärast kokku hoidnud. Nüüd vaadatest Zytenit oli mul tunne, et vähemalt peaks tema teadma ühte tõde.
,,Kutsu mind Nasriniks.'' Lõpetasin ma vaikuse meievahel, ''see on mu sünninimi, kuid ma palun sult, et sa kasutad seda ainult minu ja Sadie kuuldes.''
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Vana username ikkagi, aga uus osa!! Jagage arvamusi, kuna Nasrini Valed ootab ees lõpp varsti;) Xoxo Riri
