Without You

Peatükk 24

Vabandust, et nii kaua uut osa pole ilmunud ja ega mul hea vabandust selleks ka pole :D

Ma loodan, et mõni lugeja veel ehk leidub pärast nii pikka pausi :D

Elise

________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________

Ma sirutasin oma käe sirgelt ette avastades, et Mikey't polegi minu kõrval. Ma avan vaikselt oma silmad ning vaatan aknast välja. Kus inimesed tänaval minust mitu korrust allpool juba hoogsalt toimetavad. Aga mina ikka vedelen voodis, itsitan ma omaette ning keeran ennast seejärel selili. Instinktiivselt tõmban ma tekki kohe kurguni, kui märkan voodi jalutsis muigavat Ashtonit.

"Sul pole midagi peita, mida ma juba näinud poleks," õrritab ta mind ilma, et ta pühiks selle nõmeda muige oma näolt.

"Mida sina siin teed?" uurin ma natuke pahaselt, kuid samas ka väga imestunult.

"Sinu juurde tulin muidugi," lausub ta ning võtab voodi ääre peal istet, mille tulemusena sikutan ma automaatselt tekki otsa enda peal rohkem ülesse.

"Mida sa tahad?"

"Sind loomulikult," lausub ta ning vaatab mulle otse silma, mille tulemusel jooksevad mul nagu külma värinad üle kogu minu keha.

"Mind?" küsin ma õrn värin hääles.

"Ikka sind, kallis!" sosistab ta ning laseb enda kehal vajuda voodi jalustisse ning pöörab oma väga tungiva pilgu minu suunas.

""Meie" oli juba väga kaua aega tagasi - seega unista ära," lausun ma ning nihkun temast kaugemale.

"Kas teil oli mõnus õhtu?" uurib ta ning seab ennast veel rohkem minu lähedal mõnusasti sisse.

"Jah," lausun ma kannatamatult ning lisan," ehk sa lahkuksid ja laseksid mul ennast riidesse panna."

"Mulle sobib ka, kui sa nii oled," lausub ta ning muigab kuna ma kergitan veel rohkem lina," aga kuna nähtavasti teistele nii ei sobiks siis ehk jah peaksid riideid vähe rohke selga panema," arutleb ta, aga sellegi eest mitte grammigi ennast ei liiguta.

"Aga ehk liigutad ennast siis teise tuppa?" teen ma järjekordse ettepaneku, kuid seekord kõlab see rohkem käsuna.

"Ja jään siinsest lõbust ilma? Seda juba ei juhtu," lasusub ta õrna muige saatel ning raputab veel lisaks pead.

"Mine sinna samusesse," lausun ma ning marsin magamistoa ukse poole, mis napilt minu nina ees lahti läheb. Ma sammun torina saatel Mikey'st mööda ja otse vannitoa suunas, kuhu mul oli plaanis pikemaks ajaks jääda.

Läbi ukse oli kuulda, kuidas poisid tulid diivanitele istuma ning midagi omavahel arutasid. Mõne aja pärastkäis uks, mis tähendas, et keegi neist oli toast lahkunud - ehk isegi mõlemad.

"Sa võid nüüd välja tulla, ta läks igatahes praegu ära," kostab Mikey hääl teiseltpoolt ust ning hingan pahinal välja. Ma avan vannitoa ukse ning vaatan kohe otsa Mikey'le, kes seisab minu ees omas täies ilus.

"Kus sa hommikul ka käisid?" uurin ma ning tulen koos tekiga taas vannitoast välja.

"See pole oluline," lausub ta ning vahetab see järel teemat," kas Ash kiusas sind väga palju?"

"Ära selle pärast muretse, ma ju pean temaga varsti jälle koos ühe katuse alla mahtuma," kostan ma ning potsatan diivanile istuma, kuhu varsti ka Mikey saabub.

"Kindel või? Sa tundud kuidagi tujust ära või nii."

"Kas sa ei oleks siis kui sa avastad oma eksi hommikul ennast vaatamast?" nähvan ma talle ja keeran oma mossis näo taas seina jõllitama.

"Mulle ka see ei meeldiks aga sa ju ei pea minu peal siis kogu seda paha tuju välja elama," laususb ta ning haarab mu õlgadest kinni.

"Vabandust!" sosistan ma nüüd juba pisaratega võideldes.

"Tule siia!" sosistab ta ning tõmbab mind rohkem enda peale.

Me jalutame koos Mikey'ga mööda hottelli koridori ning peatume varsti ühe ukse taga, mille peale Mikey ka kohe kopputab. Ning enne kui ma jõuan teda manitseda astub ta juba tuppa sisse kus seisavad teised juba koos omakohvritega, valmis edasi sõitma.

"Hei," tervitan ma neid ning nad vastavad mulle samaga. Ma seisatan seina juures ning lasen kottil õlalt väikselt maha vajuda. Mikey oli vahepeal koos teistega keset tuba seisatanud ning nad arutasid midagi omakeskis.

Ma võtsin oma telefoni tasukust välja ning lasen ennast mööda seina põrandale istuma ning hakkan kohe emale sõnumit trükkima.

Liisu: Hommikust! Kuidas teil läheb?

Mõne minuti möödudes tuleb ka vastus.

Ema: Meil läheb hästi! :)

Liisu: Siis on hästi, ma hakkan ka varsti tagasi tulema.

Kui ma olen sõnumi ära saatnud tõstan oma pilgu mis kohtub Ashtoni omaga. Ta naeratab mulle õrnalt ning suunab siis oma pilgu tagasi.

Eem, mis see nüüd siis oli? Ma vist vajan prille omale, sest see ei ole võimalik, et peale kõike seda ta mulle niisama lahkelt naeratab. See pole ju võimalik! Ma raputan segaduses oma pead kuna see tundub võimatu. Kas ta on niisama lihsalt lihsalt üleöö muutunud. Aga mitte keegi ei suuda lihtsalt üleöö muutuda või natukese ajaga. Sest ma olen üsna kindel, et alles hommikul oli ta täiesti teistsugune.

Kui ma oma pilgu uuesti tõstan mõne aja pärast märkan ma Ashtoni murelikku pilku, mille peale ma lihtsalt teen hea näo pähe. Kohe, kui tema seirav nägu on kadunud, lasen ma oma valel ilmel kaduda.

Poole tunni pärast hakkame me hotellist lennujaama poole sõitma, kust oli mul plaanis tagasi ema juurde minna. Ma läksin sinna ainult seetõttu, et ma tahtsin poisid ilusti ära saata või no, vähemalt osa neist.

Lennujaama juurde jõudes ronime kõik järgemööda autost välja. Me jääme Mikey'ga natukene tahapoole teistest ning Mikey lausub: "Liisu, ma tahan sulle midagi öelda, enne, kui ma lennukile lähen," lausub ta üsna vaikselt ja väga tõsiselt. Mis paneb mind väga muretsema.

"Mis on, Mikey?" uurin ma murelikult ning piilun Mikey suunas. Enne kui ma arugi saan, seisatub ta ning keerab meid üksteisega näeoga vastamisi.

"Sa oled mulle väga oluline minu elus ja ma väga tahaks sinuga koos olla aga..."

"Aga milles on probleem? Mitte keegi ei saa ju meid keelata," lausun ma segaduses.

"Ma ennist rääkisin Ashtoniga ja ta leiab, et see on väga vale, kui me koos oleme, sest tema on ju Tobiase isa ja nii edasi," sõnab Mikey ning vaatab mind kurbade silmadega.

"Aga Ashton ei saa mind keelata. Jah, meil on ühine poeg, aga see on ka kõik minu jaoks. Tema oli ju see, kes kogu meie suhtes üles ütles põhimõtteliselt."

"Ma tean ja, aga ma ei saa midagi teha. Ta on mu parim sõber ja ma ei taha tema tülli minna, isegi siis, kui see nõuab minult selliseid ohverdusi," sosistab ta ning teeb mu põsele õrna musi. Ta haarab oma kohvrist ning lippab kiiresti teistele järele jättes mind seljataha. Ma näen ta eemalduvat selga samal ajal, kui esimene pisar valla pääseb, mille ma kohe ära pühin. Ma keeran kogu seltskonnale selja ning võtan suuna sinna, kuhu mind alati tagasi oodatakse.