Without You

Peatükk 11

Ma vedelesin voodis ja silmitsesin valget lage, mis kõrgus minu haigla voodi kohal. Ma olin siin olnud terve päeva ja ma ei jõudnud ära oodata, millal nad mind välja juba lasevad. Õde oli öelnud, et arst tuleb paari tunni jooksul läbi ja otsustab kas ta laseb mul koju minna või pean veel üheks ööks jääma. Ma südamest lootsin, et mind lastakse koju - mul oli vaja tagasi Tobiase juurde saada.

Kogu selle aja jooksul mis ma olen siin vedelenud on mul jäänud palju aega mõtlemiseks ja nüüd ma ei teagi, kas see on olnud hea või hoopis halb. Ühelt leian, et see on hea, kui sul on võimalus kogu sündmuste käigu üle rahulikult üle mõelda aga samas on see tekitanud minus kurvastust. Ma vist lootsin tõesti sisimas, et Ashton armastab mind veel aga tuleb välja, et see oli lihtsalt helesinine unistus. Mis ei saagi kunagi täituma ükskõik kui palju ma ka ei sooviks või ei tahaks. Vähemalt mul on oma pere ja muidugi ei saa ka poisse unustada, kes lubasid mind aidata nii palju kui vähegi võimalik, selles et meie elu saaks joonde. Ja nad soovisid isegi tulla meid vaatama Eestisse, kui neil paus tuleb tuuritamisesse.

Nagu näha võib elu tuua, meie teele takistusi, mis tunduvad suured, rasked ja võimatud ületada aga ikka leidub võimalusi, inimesi, kes aitavad meil selles situatsioonis leida päikese kiir millest kinni hakata ja ennast sellest hallist unelmast välja sikutada. Vähemalt ma tean, et vajadusel saan ma toetuda nendele inimestele kes minust kindlalt hoolivad. See ei loe kaua sa neid tead vaid tähtis on see teadmine, et nad ei reeda sind kunagi. Kuid ega alati pole me eksimatud ja seda tõestab puhtalt Ashtoni juhtum minuga. Ma usaldasin teda ja vaata kuidas see mulle kätte maksis. Vähemalt ma tean, et Luke, Calum ja MIchael on alati mulle olemas niisammuti ka mu vanemad ja teised sugulased.

Mis ka ei saaks Tobias on mulle kõik!

***

Ma istusin Tobiase voodi kõrval haiglas ja vaatasin, kuidas ta tegi oma lõuna uinakut. Ashton oli andnud proovi nagu ta lubas mulle tol õhtul ja lisaks kõige parem oli, et see osutus positiivseks. Ja vähemalt ma tundsin, et see retk polnud asjatu vaid ma sain vähemalt sellest reisist kaasa ühe positiivse asja. 

Täna hommikul oli lõpuks tehtud Tobiasele siirdamine ning siiani tundus kõik korras olevat või vähemalt tundus. Ma olin isegi Ashtonile tänu avaldanud aga siiani polnud mulle vastust tulnud - kuid ega ma seda nüüd väga ka ei oodanud. Ju siis ta ootas millal DNA testi tulemused ära tulevad ja ta saab teada kas ma valetan või mitte, kuid minu arust oli isegi siilile selge, et see on ta enda lihane poeg.

Michael: hei

Liisu: hei

Michael: mis teed?

Liisu: istun haiglas, Tobiase kõrval

tal oli täna esimene luuüdi siirdamine

Michael: ja kuidas tundub?

Liisu: praegu on vara veel midagi prognoosida aga tundub, et kõik on hästi

Michael: siis on hästi

kas sa oskad öelda, millal ta välja saab?

aa ja millal tal täpselt sünna ka on?

Liisu: arst ütles, et kui kõik hästi läheb siis on ta oma sünnipäevaks tervem ja saab kodusele ravile :)

12 juuni :)

Michael: oh siis hea

meil on seeaeg just puhkus

kas me võime teile külla tulla?

Liisu: ikka võite tulla, ega mina ju teid keelama ei hakka :D

Michael: siis hästi :)

oeh ma pean minema....

räägime varsti jälle

Liisu: okei

Michael: tsau <3

Liisu: tsauu :)

Oota süda? miks süda? Kas sellel on mingi tähendus? Või pani ta selle lihtsalt sinna taha? Ta pidi lihtsalt eksima. Muud võimalust seal pole, lihtsalt ei saa olla, kui lihtlabane eksimus.

Kaks nädalat möödus nagu linnu lennul ja ma ei suutnud uskuda, et juba oli mai keskpaik käes ja kohe kohe oli algamas suvi. Tobias oli muutunud järjest reipamaks ja püsimatumaks. Meil oli tükk tegemist vahel, et teda paigal hoida. Aga arst ütles, et see näitab, et ta tervis läheb järjest paremaks ning me saame peagi koju - ma ei jõua seda kuidagi ära oodata. 

Pealegi peaks varsti Luke, Mikey ja Calum meile külla tulema ja kui väga aus olla siis ma ei jõua neid kuidagi ära oodata. See tundub nii imelik, kui varem ma ei jõudnud kuidagi Ashi nägemist ära oodata siis on hoopis et ma ei jõua kuidagi teda ära oodata. Oota mis teda? Ikka neid, ma ju ei oota meeletult ainult Mikey tulekut siia. Mis sinuga küll toimub Liisu? Ei, ei ja veel kord ei, mingid Michaelid ei tule su ellu. Sul on ema, isa ja Tobias ning teised - pole sulle teda vaja.

Ma olen vaevalt saanud Tobiase palati uksest sisse astuda, kui mu telefon taskus helisema hakkab. Ekraanil seisab taaskord Ashtoni advokaadi number ning ma võisin ainult oletada, et asi on Tobiases.

"Jah?"

"Tere, minu nimi on Andrea Smelsson ja ma esindan Ashton Irwini huvisid," lausus range naishääl teiselpool toru," kas ma räägin Liisu Kasega, Tobias Kase emaga?"

"Jah, see olen mina," vastan ma ning võtan tooli peal istet.

"Minu klient Ashton Irwin lasi teha DNA testi tõestamaks, seda kas ta on Tobiase isa või mitte ning me saime mõni päev tagasi tulemused teada."

"Nii?"

"Ja need olid positiivsed nagu te väitsite on Ashton Irwin teie lapse isa."

"Ma ju ütlesin," ei suutnud ma kuidagi vahele torkamata jätta.

"Jah, te ütlesite tõesti nii. Ma rääkisin eile oma kliendiga ning ta esitas väga konkreetsed nõudmised oma poja osas," lausub ta väga rahuliku häälega.

"Ja millised need on? Kui ta tahab teda omale saada siis lootku ainult," hoiatan ma teda, kuigi ma tean et sel pole erilist mõtet.

"Ta tahab, et laps saaks tema perekonna nime, esiteks. Teiseks soovib ta, et kõik last puudutavad otsused ka temaga läbi arutatakse, sinna alla kuulub, kus lasteajas ta käib jne. Ja kolmandaks ta tahab, et te koliksite koos lapsega Astraaliasse, kuna ta leiab, et Eestis pole teie jaoks piisavalt turvaline. Ning samas saaks tema ema käija koos õe ja vennaga Tobiast vaatamas..."

"Ta on hull, ma võin esimese kahe puntiga kuidagi nõustuda aga kolmas punkt on ajuvaba, meil on Tobiasega Eestis väga hea elada, siin on meie kodu ja minu vanemad. Pealegi on laps haige praegu ja talle poleks reisimine hea," protesteerin ma.

"Need olid tema nõudmised ja kui te nendega ei nõustu, ütles ta et sel juhul ei jää muud üle kui tuleb kohutusse pöörduda."

"See on ajuvaba! Nägemist!" lausun ma vihaselt telefoni ning lülitan kõne kinni. 

Kelleks see isekas inimene meid peab, et julgeb sedasi meie elu hakata korraldama! Sitapea on ta, jah üks paras sitapea! Selleks ta jääb igavesti ja miski ei saa seda muuta! Mingu persse, mina ei koli teise maailma otsa, kuna tema leiab, et siin pole piisavalt "turvaline", mingu õige persse vahelduseks.