Without You

Peatükk 14

Kurja kuulutav telefoni helin teises toas lõhestas õhus viibiva vaikuse. Ma olin just Tobiase magama saanud ning ega palju polnud enam jäänud, et ma oleks ise ka sinna ära kustunud. Ma ajasin ennast vaikselt püsti tehes seda võimalikult kiirest. Uksest välja pääsenud jooksin ma kiirest suurde tuppa, kust telefoni helin tuli. Telefoni kätte haaranud tabasid mu silmad Ashtoni nime ekraanil. Mida ta küll minust soovib?

"Tere Ashton!" tervitan ma teda kohe, kui olen telefoni kõrva äärde tõstnud.

"Mida see peab tähendama?" alustab ta ilma mingi sissejuhatuseta.

"Mis asi?" ei saa ma aru, millest jutt käib.

"Palju fännid küsivad et kas tõesti on Tobias minu poeg, kas sa oskad seda mulle seletada?" uurib ta pahaselt.

Oh jah!

"Ära mind selles süüdista, see oli Calumi ja Mikey idee - nemad nõudsid et ta ka pildi peale tuleks. Ja ma ei saanud ju keelduda ka," üritan ma vastata võimalikult rahulikult.

"Me pidime selle koos teatavaks tegema, mitte et nad lihtsalt suvalt mainivad seda teistele. Mina olen tema isa ja minul on ju ka õigus kaasa rääkida..."

"Sul on jah õigus kaasa rääkida aga vaata ma ei saa olla kakskümmend neli seitse sinuga telefonitsi ühenduses, et Ashton kas ma pean Tobiga seda tegema või et kas ma võin talle nüüd ühe ampsu andma, See oleks ajuvaba ja mitte kuskil polnud kirjas, kuidas see asi välja peab tulema..." sülitan ma talle sõnu ette vihaselt seni kuni ta mulle jälle oma sõnadega sisse sõidab

"Ära ole selline, sa tead väga hästi, et sa ei pea mulle kõigist asjadest teada andma, vähemalt sa peaksid mäletama seda..."

"Aga vaata ma ei tea enam milline sa oled, ma isegi ei tea milline sa siis olid kui me käisime. Kuna mul on tunne nagu ma polekski sind õieti tundnud või vähemalt ma olen sellise järelduseni jõudnud," kostan ma pahaselt.

"Ma olen ikka see sama Ashton, kes ma olin siis aga ära isegi mitte ürita teemat muuta, sest see ei aita ja kuna see nüüd välja tuli. Leian ma, et igati õigustatud on, kui sa kolid Austraaliasse, kus sa oled minu läheda koos Tobiasega," seletab ta kurja häälega, kuigi kuskil kaugel võib ka kuulda hellemat nooti.

"Sa ei saa mind sellega karistada..."

"Ma ei karistagi sind," uriseb ta läbi hammaste," see oleks igati loogiline käik minult, näitamaks et ma hoolin Tobiasest."

"Oletame, et see pole karistus aga miks sa ei võiks siis osta meile maja eestis ja sinna panna turvasüsteemid sisse ja värki. See näitaks endiselt, et sa "hoolid" meist," laususin ma ning üritasin võimalikult palju sarkasmi oma lausesse lisada.

"Aga ma hoolingi teist või vähemalt oma pojast ja pealegi tahaks ma temaga aega koos veeta, kui ma just ei ole ringi reisimas," kostab pahane Ashtoni hääl.

"Selleks ei pea ma seal elama, sa saaksid väga hästi ka meie juures Eestis käia."

"Sinuga pole üldse mõtet vaielda aga sellegi eest ma annan sulle kolm päeva ehk siis reedeni oma otsus mulle teatavaks teha ja sa peaksid väga hästi teadma mis juhtub kui sa ei nõustu," lausub ta ähvardavalt.

"Jajah, sa oled ikka üks eriti nõme inimene. Ainult sinul tuleb pähe mulle midagi sellist peale sundida," sisistan ma ning jõllitan pahaselt enda ees seisvat lauda.

"Ja ainult sinu sugusel inimesel tuleb pähe mitte vastata sellele. Ma tagaksin kogu su eluks sulle sisse tuleku ja sa ei peaks tööl käima, pealegi oleks sul kindel elamine," turtsatab ta. Ta lause lõppeb samal hetkel, kui ma kuulen uksekella.

"Ma pean lõpetama, sa saad oma vastuse reedel!" sisistan ma vihaselt ning ajan ennast tugitoolist ülesse.

"Okei! Nägemist Liisu!"

"Head aega Ashton!" vastan ma ning lõpetan kõne ning lennutan telefoni diivani peale ning lippan esikusse.

On alles idioot see Ashton Irwin!

Ma avan ukse ning selle tagant vaatab mulle vastu ei keegi mu kui Mikey.

"Hei Mikey!" tervitan ma poissi.

"Hei Liisu!" lausub ta ning kallistab mind.

"Tule edasi," lausun ma ning astun väikese sammu tagasi koperdades jalatsite otsa mis seal samas seisavad. Mikey vaatab mind kahtlustava pilguga samal ajal kui ta oma jalatsid jalast võtab ning edasi astub.

"Kas midagi on juhtunud?" uurib ta.

"Ei," valetan ma, kuna mul pole vaja tema kaastunnet. Samal ajal võtan ma suures toas diivanil istet.

"Miks mul on selline karvane tunne, et sa valetad?" küsib ta kavala häälega ning tuleb istub minu kõrvale diivanile.

"Sest sul on karvaselt vale tunne," lausun ma ning üritan paremat nägu teha, et ta sellest üle saaks," mis sind ka siia tõi?"

"Ära nüüd ürita teemat muuta, Liisu! Räägi välja mis toimub," utsitab Mikey mind tagant.

Kurat, selline põikpäine tegelane! Ei lase teine ka teemat muuta, kui mul seda just väga vaja oleks.

"See ei ole midagi erilist," üritan ma siiski Ashtoni teemat vältida.

"Ära aja kama," lausub ta ning tõmbab mind omale lähemale," see peab Ashtoniga seotud olema, eks?"

"Kuidas sa nii kergelt selle ära arvasid ah?" lausun ma ja müksan teda õrnalt küünarnukiga.

"Sest, ma kuulsin kui sa Ashtoniga telefoni kõne ära lõpetasid," sosistab ta mulle juustesse.

"Njah, ta helistas tõesti," ohkan ma raskelt ning piilun silmanurgast Mikey poole.

"Kas ta helistas selle pildi pärast w?"

"Jah," lausun ma imestunult ning keeran ennast nii palju Mikey kaisust välja, et mul oleks võimalik talle silma vaadata," kust sa teadsid?"

"Nu ma arvasin seda, kuna see on igal pool uudistes," seletas ta ning tõmbas mind tagasi enda kaissu.

"Aga kus Calum on?"

"Ta jäi hotelli teatud probleeme lahendama ja ma leidsin, et tulen ja viskan enne teile pilgu peale, et kuidas te ennast tunnete ja nii edasi," kostab ta ning silitab õrnalt oma käega mu juukseid.

"Mm, kas need on ka minuga seotud?" uurin ma.

"Nii ja naa, osad mitte ja natukene jah aga see pole midagi sellist mille pärast sa peaksid muretsema," lausub ta ning naeratab õrnalt.

"Ma tunnen ennast nii halvasti," sosistan ma õrnalt ning surun ennast rohkem Mikey rinna vasta, et talle võimalikult lähedale pääseda.

"Ära tunne ennast, see oleks nii või naa tulnud. Pealegi räägi mida Ash su käest tahtis?" lausub ta õrnalt ning põimib mu käed minu ümber.

"Nu see pildi asi oli eks ja siis teine oli ikka see kolimine või nii. Ta tahab reedeks vastust saada ja ma pole vist mitte kunagi nii kahevahel olnud kui praegu," seletan ma ning vaatan talle otsa.

"Njah, ma tean see on täiega nõme aga siis oleksid sina ka mulle lähemal, kui ma kodus olen," sosistab ta mulle järjest lähemale naaldudes.