Silmside [ Ümberkirjutamisel]

3.osa

Hei, siin on teile siis kolmas osa. Loodan, et see on parem, kui eelmised, nii et ootan teie arvamusi :) 

Tahtsin küsida ka seda, et millisena näeks välja Shane teie mõttes? Mina ei suuda näiteks Shane'i muud moodi ette kujutada, kui Oliver Sykes'ina (kõrval on pilt).

head lugemist!

-Cristin

3.OSA

Tõmbasin omale tee kurku, mille peale ma tugevalt köhima hakkasin. Mees paistis mu reaktsioonist huvitatud olevat.

 „Shane Flores? Ei!“ Olin ma šokeeritud kuuldust. Mehe prillid olid langenud rohken nina otsale, mistõttu ta mulle üle nende otsa vaatas. Ta kulm oli veidi üles kergitatud, mis näitas, et ta oli üllatunud.

 „Ta elab minuga samas ühika toas.“ Pomisesin ma pead vastu käsi toetades. Paul jälgis mind oma tõsiste silmadega.

 „Sa ikka oskad.“ turtsus mees ning võttis prillid eest. Ta tõusis ning viis tühjad kohvitassid minema. Kui ta need oli kööki ära viinud jäi ta sinna samasse ukse najale toetuma.

 „Kui sa siia jääd, siis tead, kus sinu jaoks mõeldud tuba on.“ sõnas Paul ning lonkis aeglaselt ülemisele korrusele. Ohkasin.

 Tõesti, ma muud ei oska, kui jamadesse sattuda, aga et ma seda ei märka? See on midagi uut. Ma oleks pidanud aru saama, et ta on müütiline olend. Laksasin õrnalt käega vastu pead. Tõusin püsti ning suundusin välisukse juurde. Ma vajasin värsket õhku. Ma avasin ukse. Sulgesin hetkeks silmad ja tõmbasin endasse jahedat ning natuke jäist õhku. Lükkasin vaikselt ukse enda selja tagant kinni ning sammusin edasi – ööpimedusse.

 *Shane’i vaatenurk*

„Oled kindel, et ta on inimene?“ küsis Mike minult mu uue toakaaslase kohta - Viola kohta. Noogutasin poisile.

 „Jah, ma olen selles kindel. Ta ei haise nagu vampiir, tal ei ole isegi meie liigikaaslase lõhna, ega kellegi teise. Ta lõhnab nagu inimene. Väliseid tunnuseid ei ole..“ Jäin oma lausega toppama. Mulle meenusid tema lillaka alatooniga silmad, mis helkisid salapäraselt ja mis ei tundunud tavalised. See oli põhjus, miks ma teda esimest korda jälgides hüpnoosi alla jäin. Ja pealegi Viola silmad muudavad värvi.

 „Midagi ikka on? Või on tegu millegi muuga?“ turtsus poiss naerusuil mulle otsa vaadates, mille peale ma talle tapva pilgu saatsin.

 „Ta silmad on unikaalsed, värvi muutvad. Ta ütles, et need muutuvad ta tujude järgi.“ sõnasin ma poisile otsa vaadates, mille peale ta mõttesse jäi.

 „Kuid kas sa ikka oled kindel, et ta on inimene?“ küsis Mike mulle otsa vaadates. Kehitasin õlgu ning viisin pilgu aknast välja. Midagi ütles mulle, et Viola on midagi erilist, midagi mida ma ei oskaks isegi aimata.

 „Otsiks ta asjad läbi, võibolla leiame midagi, mis viitaks tema päritolule?“ ei lõpetanud poiss teemat. Vaatasin talle tusase pilguga otsa.

 „Kas sa mõistad, mis sa just ütlesid?“ küsisin teravalt mille peale poiss pomises midagi ’või siis mitte’ taolist. Istusime veidi aega kuni Mike lahkus.

*

 „Kurat!“

 Tegin oma silmad lahti ja nägin läbi vettinud Violat, kes hoidis oma õlast kinni. Ta võttis oma läbi vettinud jaki ja viskas selle ukse ette maha ning kiirustas vannituppa. Ta jäi sinna päris tükiks ajaks. Ajasin ennast jalule ning läksin vannitoa ukse juurde, valmis koputama, kui see mu nina ees lahti tõmmati ning ere valgus mulle näkku paistis. Viola astus ehmatusest kaks sammu tagasi.

 „Kas kõik on korras?“

 „Kas ma ajasin su ülesse?“

 Jäime üksteisega tõtt vahtima. Ta üritas minust mööda saada, kuid see ei õnnestunud, kuna ma astusin talle ette.

 „Minuga kõik korras, okei? Saaks nüüd mööda?“ küsis ta tüdinud häälega. Ohkasin ning lasin ta mööda, kuid silmasin siis tema veritsevat õlga.

 „Mis su õlaga on?“

 „Katki on, ma tahtsin just selle ära puhastada kui avastasin, et ravikapis on kõik asjad tühjad.“ pomises ta tusaselt ning läks kapi juurde.

 „Kas konjakist piisaks?“ küsisin ma mille peale ta hetkeks mõtlema jäi.

 „Hea küll,“ ohkas ta „Kuid nüüd tule aita mul pluus seljast ära, kuna ma ei saa haava puhastada muidu.“ Ta otsis kapist omale mingi sviitri ja viskas selle voodile, jäädes voodi ette ootavalt seisma. Ma sammusin ta ette ning jäin talle hetkeks silma vaatama, mis muutsid just lillakast toonist oranzikamaks, mis väljendas tema pahameelt selle üle, et just mina teda aitama pidin. Aitasin ettevaatlikult tal pluusi seljast. Tal oli nüüd seljas ainult veest läbiligunenud lillelised teksad ja veidi pitsiline rinnahoidja ning kui aus olla, nägi ta oma märgade pruunide juustega praegu päris seksikas välja.

 „Ja kui sa kavatsed kellegile öelda, et ma sinu ees siin poolalasti ringi tatsan, siis tea, et sa oled surmalaps!“ sisistas ta mulle ning suundus vannitoa poole. Vaatasin tema kaunist siluetti hetkeks järgi, mispärast ma endale tugevalt huulde hammustasin, et välja saada oma mõtetest. Tammusin kotini ning võtsin sealt konjaki pudeli, mille Mike ennem siia oli jätnud. Jalutasin sammuti vannituppa ning nägin Violat kes enda haava hapu näoga peeglist vaatas.

 „Ma ei saa seda puhastada, ma ei pääse ligi sinna..“ puhises ta vaikselt ning jäi mulle otsa vaatama. Ohkasin ning kallutasin konjaki pudelit, tehes niiskeks taskurätiku, mis Viola mulle ulatas. Vaatasin hetkeks seda haava ning siis silmitsesin läbi peegli Violat, kelle silmad olid juba leebemad – sinised.

 „See võib nüüd natuke kipitada..“ hoiatasin ma vaikselt ning hakkasin õrnalt ta haava puhastama. Kui haav oli puhas jäin ma tüdrukut jälgima, kes oli oma silmad kinni pigistanud ja hambad kokku surunud.

 „Kas sidet on?“

 Tüdruk avas peeglikapi ning võttis sealt väikese rulli sidet, mida ei olnud palju. Ta ulatas rulli mulle. Ma sidusin ta haava kinni, kuid siis märkasin midagi, mille peale jäi mul suu praokile. Viola keeras ennast näoga minu poole, ütles midagi ’aitäh’ sarnast ja kiirustas tuppa tagasi.

 „Viola, sul on armid selja peal..“ Pomisesin ma talle järgi minnes. Ta oli omale juba sviitri selga pannud.

 „Ei ma ei tea seda, mkm.“ turtsatas tüdruk sarkastiliselt, „Ja ma palun, et me räägi sellest.“

 Noogutasin allaandvalt ning suundusin oma voodi juurde tagasi ning heitsin end sinna pikali. Tüdruk vahetas kiirelt oma ülejäänud märjad riided ära ja puges sammuti teki alla.

*Viola vaatenurk*

Ma olin pimeduses. Ma ei kuulnud ega näinud midagi ning see hirmutas mind.

Vaikselt hakkasin ma kuulma helisid ning eristama kohta kus olin. Ma olin metsas, sadas jääkülma vihma, mis tegi mu paljastele käevartele haiget. Korraks lõi terve mets valgeks ning hetke pärast kostis kõrvulõhestav mürin.

Kuulsin igalt poolt samme, mille peale ma alati ennast pöörasin otsides sammude tekitajat. Midagi punast vilksatas mu silmanurgas. Ma vaatasin aeglaselt sinna, kartes kõige hullemat.

Silmad.

Need tulipunased silmad jälgisid igat mu sammu, liigutust, hingetõmmet. Need punased silmad vaatasid mu hirmunud pilku.

Need silmad nautisid mu olekut.

Ma nägin valget ning õelat naeratust..

Vaikselt hakkasin eristama seda kuju. Nende silmade tagant oli näha suurte süsimustade tiibade varju.

Tume kuju astus mulle lähemale. Tal ei olnud enam seda õelat naeratust. Ta nägu oli surmtõsise ilmega. Ta nahk oli lubivalge ning temast endast õhkus külmust.

Ta vaatas läbi oma tuka mulle oma helendavate ja punaste silmadega otsa ning ma sain lõpuks aru, kes see oli.

See olin mina. See oli mu hinge tume pool.

 See oli Pimeduse Ingel.