Silmside [ Ümberkirjutamisel]

Silmside[muudetud]

Hei, olen alustanud siis oma uue jutuga, millest ma loodan palju :)
Selle imelise coveri tegi ILikeASmile, tänan sind, ning loodan, et kõigile meeldib minu uus jutt :)
head lugemist!

Proloog

Seal tugitoolis ma siis lösutasin, arvuti süles ning jalad otsapidi kuskil sahtlis. Kõrvaklapid olid peas ning muusika oli põhjas, nagu alati. Kuna ma midagi tarka ei teinud, siis otsustasin joonistama hakata.
Hakkasin just paberile piirjooni tõmbama, kui kellegi käsi järsku mu õla peale sattus. Võpatusega rapsasin kõrvaklapid küljest ja vaatasin käe omanikule otsa.

"Suse! Sa ehmatasid mind!"

Suse on meie ühika hoidja, kes hoiab seal elavatel inimestel silma peal ja vastutab maja eest. Suse on küll nelikümmend, kuid vägagi nooruslik ning nutikas. Ta oskab igas probleemis abiks olla ning annab alati nõu, kui seda vaja on. Ta näeb oma karamelli värvi juustega ning roheliste silmadega vägagi armas välja.         

"Ma meelega," Naeratas ta, "tegelikult ma tulin siia põhjusega." Kergitasin kulmu ning sättisin ennast mugavalt istuma.

"Ma sain täna kõne, kus mul paluti üks noormees ühikasse võtta, kes jääb siia ilmselt kooli lõpuni," Suse tõmbas hinge, "ja kuna meil on selline lahe ühikas, siis ainuke vaba koht on sinu toas."

"No ilmselt peab ta siis siia tulema," ohkasin ma ning tõusin püsti, et hakata koristama.

"Ja Viola päästis päeva! Tänan sind!" naeratas ta, "Ta jõuab ilmselt õhtuks, nii et sul on aega koristada."

Kui uks Suse järelt kinni läks, vajusin ma voodisse pikali. Ma olen vägagi laisk inimene ja ütleme nii, et koristamine on üks tüütumaid asju mu elus. Kuid mu ei jää midagi muud üle, kui koristada. Samas positiivne külg minu juures on see, et kui ma midagi teen, siis ma teen seda korralikult. Ma vähemalt arvan nii.

Toa uks lendas lahti ja läks pauguga kinni ning just korda tehtud voodi ajas sassi mu klassiõde, kes oma siniste silmadega mulle otsa vahtis. Ta hakkas oma viimasest peost jahvatama, kuid mul ei olnud mahti sellele tähelepanu pöörata.

 „Mis Suse siit otsis?" Küsis ta peale lühikest vaikust, ise oma veidi kulunud küünelakiga küüsi silmitsedes, heites mulle korraks küsiva pilgu.

 „Ma saan toakaaslase." Sõnasin ma lihtsalt.

"Saad oma toakaaslaseks ühe ilusa kuti nagu ma olen aru saanud?" irvitas ta mulle näkku. Vaatasin talle otsa ja imestasin, et juba on mingisugused kuulujutud lahti läinud. Ohkasin selle peale. Cass tõusis püsti ning hakkas ukse poole suunduma.

„Juba lähed?" Küsisin ma temalt veidi nördinult, lootes, et uustulnuka saabudes on ta siin.

„Ma pean trenni minema, tead ju, et võistlused tulemas." Sõnas ta ning tiris mind õrna kallistusse ning läinud ta oligi. Ohkasin. Kuna tuba oli korras ja mul ei olnud muud midagi eriti teha, siis mõtlesin, et võiksin ühte mangat* edasi lugeda.

Tegelased olid taaskord ühes lollis olukorras, mis ajas mind kõva häälega naerma. Ma lihtsalt istusin üksinda ja irnusin, sest kõik oli nii naljakas. Isegi pisar tahtis juba silmanurka tulla.

Kuna ma olen üks veider inimene, siis mõnikord ma loen kõva häälega. Või siis ma elan tegevusse nii sisse, et ma lähen hulluks. Näiteks, kui olen mingi tegelase peale vihane, siis võin tema peale lausa karjuma hakata, nii et, kui keegi mind mangat lugemas näeb, siis mul ei ole õrna aimugi, mida minust arvatakse.

Just nii juhtuski: mind tabati üksi kõva häälega naermast, mis võib esmapilgul olla vägagi imelik.
Ma ei pannud tähelegi, kui umbes minu vanune poiss ukseavas seisis ning mind imelikult vaatas. Kui ma üks hetk suvatsesin sinna poole oma pilku heita, siis lendas manga võpatusega mul käest ning ega palju puudu mu enda lennust jäänud. Piinliku vaikse naeruga ajasin ennast normaalselt istuma ning punastasin. 

Mul oli ainult üks mõte: Väga piinlik.

„Tuba 23?" Küsis poiss igaks juhuks üle, sest kes hulluga ikka ühes toas olla tahab. Ma noogutasin, mille peale poiss õlgu kehitas ja tuppa sisse tuli, asudes kohe enda asjadega tegelema. Samal ajal lugesin mina ennast talitsedes oma osa lõpuni ja põgenesin toast, ilma, et oleksin ühtegi sõna lausunud.

 Omaette pomisedes jalutasin ma joogiaparaadi juurde ning sisestasin piisavalt münte, et saada kaks vett. Ennast kokku võttes suundusin oma toa poole tagasi.

Uksest sisse astudes hakkasin oma mingit tere tulemast kõnet pidama, kuid kellele? Teise voodi peal lebasid asjad, aga nende omanikku polnud kusagil. Ohkasin kergendunult ning panin veepudeli poisi kirjutuslauale ning läksin oma toapoolele tagasi.

Mõne aja pärast tuli ta tagasi, endal süsimustad juuksed veest tilkumas.

"Kas see on mulle?" küsisis ta veepudelit nähes.

"Nii, kuidas seda nüüd öelda?" sügasin pead, "Tere, ma olen Viola, sinu toakaaslane, ja ma loodan, et sa unustad selle mida sa sisse tulles nägid.."

"Ma olen Shane." Muigas poiss ning tänas mind ka joogi eest. 

Lõppkokkuvõttes, oli mul ikka päris piinlik, kuid mis tehtud, see tehtud. Valisin omale riiulist ühe põneva raamatu ning viskasin ennast oma voodile pikali, kus ma terve õhtu raamatu seltsis logelesin.

_____________

Manga* - See on jaapanikeelne sõna koomiksite jaoks ning seda loetakse paremalt vasakule.

Ma loodan, et teile meeldib mu muudetud versioon ning te avaldate selle kohta oma arvamust. :)
Samuti soovin teile head uut aastat! :)
Olgu uus aasta täis põnevaid raamatuid ja inspiratsiooni!

-Cristin.