Peatükk
30/1
„Öeldakse, et iga lõpp on millegi uue algus, kuid mõnikord on see lihtsalt lõpp – nagu kuristik tee lõpus, kus ei ole enam kuhugi minna ja sulle vaatavad vastu möllavad merelained, nende suurus sind hingepõhjani paelumas."
Nicole (VN)
„Milline su plaan on?" küsisin Tristanilt, kõndides mööda lõputuid lossikoridore. „Ma ei suutnud meid siit minema viia, seega meil peab selleks mingi muu võimalus olema."
„Kas sa keskendusid piisavalt?" küsis ta selle peale, võttes mult käest kinni, peatudes järgmisel ristteel, kust viiski kolm teed – üks vasakule, teine paremale ja kolmas otse. Niipalju ma mäletasin, et otse viiv koridor viis fuajeesse, kuid kuna me ei teadnud, millises ajas ja olukorras me viibisime, siis see e pruukinud hea valik olla.
„Mis sa sellega silmad pead?" küsisin vastu. „Ma üritasin nii kuidas suutsin, aga lõpetasin hoopis siin, ikka veel lõksus ja sinuga koos."
„Ma ei tea, kuidas seda öelda, aga-" Ta peatus taaskord ja lükkas mind enda selja taga, kui meist üks tema isa jüngritest möödus. Mehel seljale oli kinnitatud mõõk ja käte vahel teritas ta suurt nuga, suundudes peaaegu jooksusammul köögi poole, justkui sinna jõudmisest sõltuks kellegi elu.
Vahetasime Tristaniga pilke ja ta noogutas mulle ning me kõndisime edasi, olles teinud vaikimisi valiku liikuda fuajee suunas. Mu põlv tegi endiselt põrguvalu, kuid ma suutsin siiski kõndida.
„Sul jäi ennist lause pooleni." sõnasin poisile, vaadates tõtt ta kuklaga, mis oli peapaela taha kaetud. Ta nägi küll räsitud välja, kuid oli sellegipoolest terve, mida ma ei saanud enda kohta öelda.
Ta köhatas ja pöördus mulle otsa vaatama. „Kas sa tõepoolest ei leidnud paremat reaalsusest kui see või ongi minuga koosolemine parem kui kõik muu?"
Vakatasin, lükates samal ajal oma juukseid selja taha. „Mida sa sellega öelda tahad? Et ma tahtsin sind näha? Loomulikult tahtsin ma sind näha, aga mitte sellistes tingimustes!"
„Seega su meeled ei toonud sind siia?" küsis Tristan.
„Ei – see tähendab, ma ei usu, et tõid!" priiskasin, heites käed puusa.
„No hästi," pomises Tristan enda ette ja kõndis siis edasi.
Neelatasin sülge ja küsisin: „Kas sa oled mu peale pahane?"
Maad võttis vaikus ja ma tundsin tugevat vere lõhna, lähenedes iga järgmise sammuga fuajeele. Tristan peatus ja võttis mult taaskord käest kinni, vaadates närviliselt ringi, justkui keegi kavatseks meid rünnata.
„Mul on tunne, et me oleme 18. sajandis," märkis ta ja tiris mind endale järgi, marssides koridori lõppu. Peapael, mida ta kandis, vajus ta kuklalt kaelale ja paljastas tätoveeringu, mida ma varem kunagi ei märganud – väike roheline sisalik, kes oli tagurpidi, jäsemed taeva suunas.
„Nii et sa oledki minu peale pahane?" küsisin uuesti, pigistades oma peos ta sõrmi ja neelasin alla nutuklombi, mis mulle kurku tekkis.
Tristan ohkas. „Meil ei ole selleks aega praegu. Kui sa tahad sellel teemal vaielda, siis palun vali selleks parem aeg, mitte aeg mil me oleme ajaluubi küüsis."
„Ma ei tahagi vaielda," õigustasin, pigistades tema sõrmi oma peos. „Tahan vaid teada, kas sa oled minus pettunud, kuna ma tegin valiku mitte võidelda."
„Ma ei ole pettunud," vastas ta, hääles vilin ja vaatas fuajeesse. Tehes ise sama nägin, et tema isa, Eddie, seisis laibamere keskel, käes verest tilkuv sirp. Tal oli seljas punasest nahast keep, mis ulatus maani ja tal oli habe ees, mille otsad olid patsi punutud. Deemoni kohta käis ta üsna tavatult ja ma isegi ütleks, et maitsekalt riides.
„Ma ei tea, kuidas see ajas rändamine täpselt käib, aga ütle mulle, mis päev praegu on?" sosistasin Tristanile, aga ta ei teinud mind kuulma. Ta oli otsekui lummatud oma isa tapatööst, justkui oleks see midagi ennekuulmatut, mida see kohe kindlasti ei olnud.
„Tristan!" Raputasin teda kergelt õlast. „Kas sa tead, mis päev praegu on?"
Deemonite esimene lõikuspäev.
Vakatasin. Mis sa just ütlesid?
Ta pööritas mulle silmi. Sa kuulsid mind küll.
Jah, aga mida see täpselt tähendab?
Et me olemegi 18. sajandis, Nicole.
Mida!? Mu vanemad ei olnud siis veel sündinudki!?
Tristan pööritas mulle uuesti silmi ja tiris mu lõvipeaga postamendi varju, kui Eddie end ringi pööras ja sirbi verest puhtaks tegi, pilk mööda fuajeed ringi ekslemas. Me ei saanud riskida, et ta meid siin näeb, mistõttu pidime peitu pugema, milleks postament parim variant ei olnud, kuna me hingasime teineteisele näkku ja meie kehad olid samuti teineteise vastu surutud. Mu rind tõusis ja langes Tristani oma vastas ja ma üritasin oma mõtteid koguda.
Mis on meie järgmine käik? küsisin Tristanilt.
Loota et ta ei näe mind, vastas ta, pilgus hirm.
Kas sa ei leia, et see on liiga riskantne? panin talle ette, viies üks käsi puusa.
See ongi, aga mida sina siis välja pakud? turtsatas ta ja tema hääletoon ei meeldinud mulle.
Minu arvates käitud sa nagu argpüks! Ma ei tea, kui kaua sa siin aega oled veetnud, kuid sa võiksid temaga kas või võidelda! priiskasin, teda taaskord õlast raputades.
Jah ja ma ebaõnnestusin kõigis viies katses, kuni sina siia ilmusid, selgitas ta, hääles ikka see sama ebameeldiv kõla, mis mind hetkeks tema kavatsustes kahtlema pani.
Mismoodi sa temaga võitlesid? uurisin edasi, vaadates talle nüüd otsa.
Tristan saatis mulle vaikimisi pika pilgu ja suunas mind treppide all oleva ukse poole ajal, mil Eddie meie õnneks kannapöörde tegi ja hoopistükis söögisaali kõndis. Ta lükkas mind uksest sisse otse pilkasesse pimedusse ja järgnes mulle, hoides mul käest tugevalt kinni.
Ära lase lahti, palus ta, hingates mulle kuklasse.
Kas sa kardad tonte?
Mitte päris, sõnas ta, selle juurde ohates ja suunas mind tee lõpus paremale. Ma ei näinud mitte midagi ja mul ei jäänud midagi muud üle kui teda usaldada. Usaldada tema vaistu, teadmisi ja arukust meid siit minema viia, maksku mis maksab.
Ma küsisin ennist midagi, panin ette, üritades mitte mõelda valule, mis mu põlve iga paari sekundi järel läbis. Teadsin, et kui me siit varsti minema ei pääse, võin halvimal juhul kaotada oma jala, millega ma ei olnud nõus riskima, mistõttu pidi see olukord minu jaoks suuremat sorti pöördepunkti tegema.
Jah?
Kuidas sa temaga võitlesid?
Mõttejõul, vastas Tristan ja lükkas mind valguse poole, mis meid pimestas ja selleni jõudes nägime talvist metsatukka, kus sadas ka paksu lund.
„Mõttejõul?" kordasin, ise jahmunud.
Ta aitas mul seinapraost läbi astuda, olles ise seda juba teinud ja muigas. „Nicole, ma ei ole enam deemoniverd surematu ja ma oma arust ütlesid seda sulle juba." rääkis ta, vaadates samal ajal metsas ringi. Põõsa varjust hüppas välja jänesepoiss ja tema neli poega, suunaga sügavamasse metsa ja Tristan vaatas neile pineval pilgul järgi.
„Ma tean, aga su isa on, seega ma ei saa hästi aru, kuidas-" üritasin öelda, kuid ta katkestas mind, haarates mul taaskord käest ja tiris mind üle lumehangede endaga kaasa.
„Järgneme jänestele," ütles ta, hääles see sama vilin mind ennist.
„Mida?" piiksusin, sikutades teda käest. „Mis paneb sind arvama, et nemad meile õige tee ette näitavad? See ei saa ometigi nii lihtne olla."
„Rändajana sa ei tohiks metsloomade tarkuses kahelda, elasid ometigi nende kõrval," ütles Tristan, samal ajal kui me hangedest läbi jooksime.
„Miks sa alatasa seda korrutad?" küsisin talt, jooksu pealt vaba käega oma katkist põlve puudutades, mis minu üllatuseks ei murdunudki jooksmise käigus kaheks osaks. See tõsiasi oli sama jabur ja vale kui kogu see ajaluup ise. Tavaliselt on ajaluubil mingi kindel mõte, kuid praegu tundus, et me käime lihtsalt ringiratast ja ei olegi mõeldud väljapääsu leidma; et selline ongi minu elu ja loo lõpp. Vähemalt olin ma kellegagi, kellest ma väga hoolisin, mitte puhta üksi. Selline lõpp oli rohkem talutavam.
„Sest sa oled Alfagon – üleloomulike võimetega inimlaps, kelle kodukoht oli kas metsas või selle ääres." selgitas Tristan mulle ja me peatusime suure tihniku kõrval. Jänesed sibasid oma urgu ja taevast hakkas järsku rahet sadama.
„Ega sa ei mõtle neile sinna järgi minna," tegin nalja, kuid paistis, et ta ei saanud sellest päris aru, kuna tema tähelepanu pälvis suur ja kõrge sipelgapesa, mis algas tihniku kõrvalt algava käänulise tee äärest ning lõppes teeraja keskel. Sipelgad ise olid hiiglaslikud.
Sikutasin poissi käest ja varjusin ta õla varju. „Mulle ei meeldi see."
„Me peaksime hoopis neile järgema," ütles Tristan minu suurimaks hirmuks.
„Kuhu?" sattusin paanikasse. „Nende pessa?"
Ta pööras end ümber, vaatas mulle otsa ja võttis mu käed oma pihkudesse, küsides: „Kas sa usaldad mind, Nicole?"
„Ma-ma ei t-tea," kogelesin, osutades seejärel on jalale. „Ma ei t-tea, kas ma suudan rohkem ringi uidata."
„Aga kas sa usaldad mind?" küsis ta uuesti.
Ma polnud senini veel märganud millisest elujanust ta silmad pakatasid, kuna deemoniverd surematuna oli ta pilk elutu ja ei olnud näha mingit märki naeru- või valusädemest. Nüüd aga oli. See tõsiasi lõi mind valusalt näkku ja ma ei suutnud oma hirmu enam kauem varjata.
Tristan oli inimene!
Ta oli segavereline!
„Mis juhtus?" küsisin, pilk pinev.
„Mida sa silmad pead?"
„Kuidas see juhtus?" küsisin, viies oma käsi ta parempoolsele põsele. Ta nahk oli soe ja sile. „Mis viis läbi sellise muutuse? Deemoniverest segaverelisse?"
Tristan vaikis.
Suudlesin teda instinktiivselt põsele ja pugesin talle kaissu. Ta embas mind vastu, kuid oli sellegipoolest kuidagi liiga kauge ja mõtlik. Mulle tundus, et ta oli sellise muutuse läbimiseks põrgu läbi teinud ja see mõte kohutas mind.
„Kas sa oled kuulnud sajanditetagust legendi, kus mitmed deemoniverd surematud ja Alfagonid elasid kõrvuti ja et nad suutsid üksteist sõrmenipsuga mõjutada," alustas Tristan vaiksel ja tasasel häälel, suudeldes mu juukseid.
Noogutasin ja ta jätkas.
„See ei ole lihtsalt legend, sest ma muutusin hetkest, mil ma sinuga emotsionaalse sideme lõin; hetkest, mil ma hakkasin hoolima sinu saatusest ja elust enne ja pärast meie aitamist. Mu isa ei suutnud uskuda, et teiesugused saavad Saatana käsilasi pimedusest valguse kätte viia ja seda peaaegu mitte midagi tehes. Ka mina ei suutnud, kuid kui sa juba olid mu pimeduse rüppes kasvanud hinge päikese kätte toonud, ma ei mäletanud oma eelmise elu privileege. Ma olin rahul sellega. Ma olin rahul oma uue minaga. Mingis mõttes."
Pilgutasin silmi. „Mina muutsin sind inimeseks?"
„Kas see kõlab tõesti nii uskumatult? Sul pole vist õrna aimugi kuivõrd fantastiline sa oled, Nicole, ja milleks sa tegelikult võimeline oled."
„Ei," raputasin pead. „Ma ei muutnud sind lihtsalt segavereliseks... ma võtsin sult su eelneva elu sõrmenipsuga – nagu legend ütleb – ära, justnagu see oleks mingi lapsemäng."
„Ma ei ole su peale pahane," naeratas ta. „Kuna sa avasid seda tehes mu silmi paljudele asjadele. Ma nägin oma isas midagi, mida ma varem ei olnud märganud – ja see oli Saatana võrdkuju."
„Kas ta tegi sulle haiget?" küsisin, astudes poisist sammukese eemale, vaadates talle otse silma. „Kas ta üritas sulle kuidagi haiget teha?"
„Mitte päris," selgitas ta. „Ta trampis mu mõttejõu peal, tuletades mulle alatasa meelde kui kasutu ja jõetu ma sinu valguse kütkes olles olen."
„Kõlab Saatana moodi," sosistasin, viies pilk maha. Mu silmad täitusid pisaratega ja mu keha rappus, kuni ma sellele valule alistusin ja nutma puhkesin.
„Me oleme nüüd tasa," naeris Tristan, tõestes mu nägu nimetissõrme abil üles, et mulle otsa vaadata. Ta silmadest vaatas mulle naerukild vastu. „Mina allutasin sinu ja sina äratasid mind vastutasuks ellu."
„Suudad sa mulle andeks anda?" Puhkesin veel rohkem nutma, rind tõusmas ja langemas. „Palun anna mulle andeks, et ma su elu ära rikkusin!"
„Nicole, see ei olnud mingi elu," sõnas ta, seekord mind ise kallistades. „Seega mul ei ole sulle midagi andestada."
„Kuid sa tahad, et ma sind uuesti ellu ärataks; uuesti deemoninahka ärataks." ütlesin, pühkides pisaraid pluusivarrukasse.
„Jah, aga seda ainult sellepärast, et ma ei vääri sellist valgust," vastas ta.
„Ütleb kes?" tõstsin häält, süda sees põlemas.
Tristan naeratas ja pööras meid sipelgapesa poole tagasi, mis oli otsekui õhku haihtunud. Oli selge, et mitte miski ei ole jääv – või siis me kujutame endale asju ette, minnes juba peast segi – ja et varsti kukub ka taevas meie kaela ning murrab meie kaelad.
„Kas me sureme siin?" küsisin Tristanilt kabuhirmuga.
„Kui jah, siis vähemalt koos," naljatas ta.
Lõin teda õlga. „Ära tee selliseid nalju!"
Miks mitte?
Sest ma ei taha siin surra.
Kus siis?
Kusi ganes, aga mitte siin!
Tristan naeris mu üle.
Tõepoolest, ma hakkasin vaikselt aru kaotama, olles ühel hetkel rahul, et meie elud lõppevad siin ja koos ning teisalt ei tahtnud sellele mõeldagi, kisades selle vastu nagu väike laps.
Tule, sõnas Tristan.
Me võtsime suuna lagendikule ja ajaks, kui me sinna jõudsime, hakkas vihma kallama, kastes meid üleni märjaks. Särgiriba mu katkise põlveliigse ümber oli vihmast läbi vettinud ja hakkas sealt alla vajuma. Kui ma peatusin, et see välja väänata ja siis kõvemini kinni siduda, tõstis Tristan mind endale sülle ja astus sõnaga lausumata edasi, näol ikka see totakas irve.
„Kas su isa võitles viimase hetkeni su ema elu eest?" küsis ta järsku, pannes mind lagendiku lõpus jalgadele, toetades mind ja hoides mult ikka käest kinni.
„Jah, aga ema andis juba eos alla," vastasin talle, viies pilgu taevasse. Vihm oli viimaks üle jäänud ja ere päikesevalgus pimestas mu silmi. Kohe metsalaotuse vahele tekkis ka vikerkaar.
„See oli sulle kindlasti väga raske," nentis Tristan, saates mulle kaastundlik pilk.
„Kõige valusam oli ilma nendeta edasi rühkida," sõnasin, endiselt oma pilku taevas hoides. Oli imekspandav, kuidas ilm minutite jooksul suuri pöördeid tegi. „Ma tean, et ma olen noor – lõpetan alles keskkooli, kuid vahel ma tunnen end väga vanana, käitudes kohati nagu Daisy teine ema."
„Muidugi," naeris Tristan mu jutu üle. „Ja sa oled selles parim."
„Jah?" utsitasin teda jätkama. „Milles ma veel parim olen?"
„Võõrkeeltes, kaunites kunstides..." loetles ta, nägu säramas. „Eks sa ise tead paremini, mida sa paremini oskad."
Ta juhtis mind käänulisele teele ja tassis mind üle silla, mille all vulises jõgi. Tuul sasis mu juukseid ja ma tundsin end korraks hästi. Jõudes teeraja lõppu laius meie ees suurte akendega metsamajake, mille veranda oli sõnajalgade kütkes. Ka oli seal võrkkiik ja teeplekilise roosimustritega tool. Verandatrepist üles minnes nägime aga käterätikutest tehtud luikesid ja muffini vaagnat. Näis nagu iga element selles ajaluubis oli varastatud hilisemast sajandist või siis mängisid meie meeled meiega mingit mängu, mis hirmutas mind nüüd veel enamgi. Me ei kavatsenud majja siseneda, kuid me pidime saama aimu, kes või mis siin elas.
„Tervist noored," tervitas meid üks naishääl „Saan ma teid kuidagi aidata?"
Seisatasin, kuna ma tundsin selle hääle ära. See kuulus mu kallile emale. Vaatasin Tristanile otsa ja ta julgustas mind end ringi pöörama, kuna mu keha oli halvatud ja ei allunud mu korraldustele.
Ta ei saa meiega kaasa tulla, hoiatas ta mind.
Ma tean seda, vastasin ja pöörasin end ümber.
„Tere ema."
Tristan (VN)
Tundsin end võõrkehana, seistes ema ja tütre vahel. Nad olid üksteisest paari sammu kaugusel, aga kumbki ei astunud neid samme, et teineteist kallistada. Selle asemele laius nende pilgus suur segadus ja valu.
„Mida sa siin teed, Nicole?" päris Avely oma teismeliselt tütrelt.
„Ma võiksin sinult sama küsida, kuid vastus on ilmselge; sa elad siin." tsiteeris Nicole, hääles tugev nutuvärin. Millal ta jõudis küll nutma hakata? Ma peaksin tähelepanelikum olema.
„Kas sa oled minu peale pahane?" uuris naine, panned korv seentega käest ja tegi tütre suunas esimese sammu.
Vaatasin majakese poole ja nägin selle lävepakul jahipüssiga mees, kes oli ilmselt Nicole'i isa. Mina küll ei pruukinud sellist taaskohtumist ette näha, kuid mulle hakkas kohale jõudma, et võib-olla tahtis seda Nicole ise, msipärast me olimegi ikka veel ajaluubi lõksus.
„Pahane? Ei, loomulikult mitte!" priiskas Nicole ja haaras mult käest kinni.
Saatsin talle küsiva pilgu ja ta raputas pead.
„Lähme." sositas ta.
Su vanemad võivad sind aidata.
Ei! Lähme!
„Sa ei saa niisama lihtsalt mu ette ilmuda ja siis minema jalutada!" hüüdis Avely.
„Ei saa? Kas tõesti? Täpselt nagu sina alla andsid ja ära surid? Kas nii?" karjus Nicole raevukalt, pigistades mu sõrmu, laskmata mult käest lahti. „Ära tule mulle minema jalutamisest rääkima!"
„Näita oma ema vastu austust välja, tüdruk!" ütles jahimees ja astus viimase kõrvale, õlal ikka see sama jahipüss.
„Ma olin alles laps kui te võtsite kätte ja üksteise järel ära surite!" priiskas Nicole uuesti. Ta hakkas üle terve keha värisema ja vajus mu käte vahele, kuna ta põlveliiges ei olnud oma parimas vormis, et teda püsti hoida. Nicole vandus ja nuttis üheaegselt, nähes, et haavast hakkas uuesti verd voolama. Üritasin teda maha rahustada, kuid ta ei teinud mind kuulma ja roomas mu käte vahelt välja, ise valu käes kisendades.
„Mis ta jalaga juhtus?" küsis selle peale Avely.
„Ilmselt vigastas ta seda kui siia kukkus," selgitasin, minnes tema juurde ja tõstes tüdruk endale sülla. Vahetasin tema isa – elukutselise jahimehega – sekundiks pilke ja me suundusime majja, kus Avely Nicole'i haava puhtaks tegi ja selle kinni sidus. Nicole ise vaikis nagu sukk ja vaatas aknast välja verandale, kus laiusid sõnajalad.
„Me ärkame iga päev samasse päeva," sõnas Nicole'i isa, seistes diivanilaua ees. „Su ema läheb metsa seenele ja mina jahile ning õhtupoolikul me niidame maha need sõnajalad, mis verandal on ja seda kõike selleks, et järgmine päev sama teha. Alguses ajas see meid hulluks, kuna mingisugust väljapääsu sellest nõiaringist ei olnud, ent ajapikku me leppisime sellega."
Nicole niisutas huuli ja tõmbas terve jala põlve endale lõua alla.
„Me ei tahtnud sind jätta, kullake," sõnas Avely, tütre kätt puudutades.
„On teil üldse õrna aimugi, kui raske see kõik oli," nuuksus Nicole. „Üks asi oli sulanduda surelike ellu ja käia surelike koolis, hoopis teine asi aga avastada oma võimeid ilma teie abi ja nõuta, rääkimata leinavalust!"
„Me uskusime, et sa saad kõigega hakkama, kas meiega koos või üksi. Sa oled väga vapper, Nicole," rääkis Avely, otsides Nicole'i pilku.
„Ma ei ole üldse vapper. Me ei ole ikka veel väljapääsu läinud ja kes teab, mis järgmiseks ees ootab," vastas Nicole, särgivarrukasse pisaraid pühkides.
Mõlemad vanaemad tulid oma tütart lohutama ja ma taganesin, võttes suuna kööki, et vett juua. Seistes kraanikausi ees, tundsin hetkelist nõrkuhoogu. Hoidsin kapiäärest kinni ja sulgesin silmad. Õuest kostus äsja alanud vihmasabinat ja rohutirtsute sirinat.
„Kes on see kena noormees?" uuriti teisest toast.
Neeletasin ja panin kraani tööle.
Ah et kena noormees...
Kas sa tahad väita, et sa ei ole kena? narris Nicole mind.
„Ta on mu hea sõber."
„Ja mis täpselt juhtus? Kuidas te siia saite?" uuriti edasi.
Pritsisin vett endale näkku ja hõõrusin oma kõrvatagused ja lõuaaluse puhtaks, et vähegi viisakam välja näha. Kui ma oma uduse pilgu kraanikausist üles tõstsin, nägin akna taga mitmeid sõnajalgu, mis mu silme all kõrgemaks kasvasid.
„Tristani endine tüdrukusõber pani meid ajaluubi vangistusse ja ma üritasin sellest pääsemiseks oma võimeid kasutada, aga põrusin selles ja siin me nüüd oleme," tegi Nicole oma vanematele lühikokkuvõtte, mis ei vastanud päris tõele. Ta jättis välja fakti, et ma pussitasin teda mitu korda ja palusin tal mind segaverelisest deemoninahka tagasi viia. Kuid ma mõistsin hästi miks ta sellest juttu ei teinud.
„See ei kõla küll väga toreda tütarlapsena," vangutas Nicole'i isa pead kui ma elutuppa tagasi tulin, olles kasitud, karastunud ja oma janu kustutanud.
„Kas te olete näljased?" küsis Avely järsku.
Nicole niheles, pilgus kahtlus ja tõusis ema abil jalgadele. „Me peame siiski minema hakkama."
„Kas te olete kindel, et te mingisugust abi ei vaja?" küsis Nicole'i isa.
Kas sa oled kindel, et nad ei saa meiega tulla?
Jah. Me peame kodutee ise leidma.
Nicole viis sekundiks pilgu maha, suudles ja kallistas oma vanemaid ja lonkas minu juurde, pigistades mu käsivarsi.
„Nicole'il on õigus, kodutee on pikk ja käänuline ja me ei saa aega raisata," ütlesin ja liikusin, tüdrukut toetades, majast välja. Sõnajalad vajusid verandal meie ümber longu ja sekundiga oli käes öö ning taevas oli täidetud miljonite tähtedega. Niipea kui me majakesest paarkümne sammu kaugusele kõndinud olime, hakkas see udusse mattume ja kadus lõpuks sootuks, justnagu seda poleks olnudki. Nicole puhkes mu õla varjus nutma ja ma ei saanud teha muud kui teda lohutada. Sõnadest jäi lihtsalt puudu, väljendamaks kui kahju mul oli, et ta pidi oma vanematest teistkordselt loobuma.
„Kas sa arvad, et nad olid tõelised?" küsis Nicole nutusel hääle.
„Ma ei usu, et olid," olin temaga aus.
Oli selge, et ajaluubi müürid hakkasid kitsamaks muutuma ja Gyra mängis meiega aina julmemat mängu ja ma ei teadnud, kui kauame me vastu suudame pidada, nähes ja kogedes asju, mida me ei peaks tegelikult nägema ja kogema. Aindsaks relvaks oli meil meie senini säilinud kaine mõistus, kuid ka see võis iga hetk pöördelise punkti läbi teha, võitleme me selle vastu või mitte.
Charlie (VN)
Sõin pudrukausi ja jõin teetassi tühjaks ning ohkasin, pilk ruumis ringi ekslemas. Ma ei olnud Nicole'ist mitu päeva kuulnud – mis tähendas, et ta ei olnud leidnud väljapääsu – ja mul ei jäänud midagi muud üle kui oodata. Kuigi see võib kõrvaltvaatajale argpükslik ja isegi isekas näida, siis see oli ainus asi, mis ma teha sain. Lõppude lõpuks ei olnud ma Nicole'i jaoks mitte keegi, et päästeoperatsiooni korraldada.
Mu telefon hakkas vibreerima ja sellel vilkus mu venna nimi. Keerasin kraani kinni, jättes nõudepesu pooleli ja vastasin kõnele, endal käed seebivahuga koos.
„Oled elus? Korterit ei ole põlema pannud?" uuris Timitri naeruse häälega.
„Veel mitte, aga kell on alles üheksa hommikul," naljatasin, lükates samal ajal väike aknaluuk kinni, kuna tuul hakkas seda vastu aknaraami peksma. Pöörased ilmastikuolud jätkusid täies mahus ja linnaelanikud pidasid juba tavapäraseks asjaolu, et korraga paistab nii ere päike kui tuiskab ka lund.
„Ma naasen esmaspäeval," ütles ta. „Mul on siin veel paar asja vaja korda ajada."
„Hästi, aga tee mulle üks teene," ütlesin, hoides telefoni põse abil kõrva vastas, et saaksin nõudepesu lõpule viia. „Ära naase jälle uue autoga."
„Sa tõesti arvad, et ma viitsin Manhattanist Utahale autoga sõita või?" küsis ta, hääles ikka see sama naer. „Arvestades, mis ilmad praegu on, siis jätan selle hilisemaks seikluseks."
„Mida sa sellega öelda tahad?" küsisin vennalt.
„Kas sa uudiseid üldse ei loe?"
„Mitte eriti," tunnistasin, istudes köögilaua taha tagasi, tõstes üks jalg toolile, toetades sellele käsi, millega telefoni kõrva ääres hoidsin.
„Terve riigis on täielik tormilaine lahti," vastas Timitri mulle. „Ma olen üsna kindel, et seda ei ole taevased jõud tekitanud, vaid mingit sorti vandenõu deemonivere ja Alfagonide vahel, nagu alati."
„Sa räägid nii nagu igat sellist asja saaks selgitada nendevahelise vaenuga," naersin venna jutu üle. „Nicole ei ole süüdi selles, mida Eddie ja tema jüngrid teha tahavad!"
„Jah, kuid tasakaal on kaduma läinud," ütles ta, hääl veidi järsk. „Seda sa ometigi salata ei saa ja lisaks, Nicole ei saagi sellistes asjades suuremat kontrolli omada ning sina peaksid seda minust paremini teadma."
„Tõsi, kuid ma tean ka, et me alahindasime tema võimed," selgitasin tasasel häälel, kuulatades õuest aina tugevnevat tuulehiili, mis alatasa aknaraami oma kohalt raputas.
„Olgu kuidas on, aga see torm on vältimatu," ütles ta. „Loodan vaid, et seekord ei toimu suuremat hävingut kui viimati toimus."
„Mitte keegi ei kaota oma elu!" kisasin telefoni, ise üleni värisedes. „Ei sina, mina ega ka Nicole! Ei saa toimuda ühte ja sama ohverdust läbi mitme sajandi! See on arburd!"
Timitri vaikis peaaegu minuti, lastes mul end tühjaks nutta.
„Anna andeks, ma..." üritasin öelda, aga järgmine nutuhoog katkestas mind. Ma ei olnud ikka veel harjunud nende emotsioonidega, mis inimese eluga kaasas käis. See näis mulle täielik piin, samas ka õnnistus, mida ei saa kergekäeliselt võtta ega seda kõrvale lükata. Emotsioonid tulid ja läksid, justkui inimesed ise, elades siin maal ainult ühe eesmärgiga – et lõpuks surra. Ma ei olnud sedavõrd muserdatud, et arvata, et siinkohal on mu elu läbi – kuna ka segavereline võis korda saata imepäraseid asju –, kuid ma olin jõudnud puntki, kus iga kogemus ja nähtus võrdus avastusega, et surematus ei olnud võrdväärne sellega, mida surelikud iga jumala päev läbi tegid. Ja see pani mind mõistma, miks Nicole ei tahtnud sellisest elust loobuda, samal ajal aga olin väsinud kogu sellest vaevast ja valust, harjumata selle tavatu võluga.
Pühkisin pisarad ja kõhisin hääle puhtaks. „Mida ma tahtsin öelda oli see, et-"
„Ma tean, mida ma öelda tahtsid. Ka mina ei taha, et asjad kulgesid sellises suunas, et keegi kaotaks oma elu, kuid sa pead silmad avama, Char!" rääkis vend mulle vahele, laskmata mul oma öeldu lõpetada. „Sa ei ole selline Veega, kes sa varem olid ja sa ei saa takistada deemoniverd jüngrite plaani, eriti kuna praeguseks on see pöördumatu."
„Kas ma pean siis käed rüppes seda sõda pealt vaatama?" küsisin Timitrilt, viies telefon teise kätte. Tundsin korraga suuremat väringut, mis kortermaja läbis ja kraanist hakkas roostevett välja voolama, ilma, et ma oleksin selle lahti teinud. Tõusin laua tagant püsti ja üritasin kraani kinni keerata, kuid see ei toiminud ja õige pea olin ma roosteveega koos.
„Char, mis juhtus?" hüüdis Tim, hääles murelikkus.
„Ma tundsin maavärinat ja kraanist tuli roostevett," ütlesin vennale.
„Nicole on endiselt ajaluubi vangistuses?"
„Jah, juba mitu päeva, kuigi tema jaoks on need vaid tunnid," vastasin ja proovisin uuesti kraani kinni keerata. See turtsus veidi aega ja siis jäi veevool kinni, kuid samal hetkel tuli uus varinguhoog ja tass, mis minust paremal oli, veeres põrandale kildudeks.
„Tim, ma kardan," nuukusin vennale ja hoidsin kahe käega kraanikausi kapist kinni, sulgedes hirmust ka silmad. Nüüd, kus ma ei valitsenud viite elemente ega saanud sellises olukorras suurt midagi teha, tundsin end täiesti kasutuna.
„Kõik saab korda!" kinnitas vend mulle. „Kõik saab korda!"
Nicole! Palun kiirusta! ütlesin tüdrukule mõtetes ja panin telefoni hetkeks käest. Tõmmates ribikardinad valla nägin, et väljas oli lahti täielik kaos – tammepuude allee, mis kortermaja kõrval oli, oli täielikult maatasa tehtud. Tuules lendasid ringi puulehed ja -oksad. Üle tee tänavaposti küljes nägin aga väikse lapse kampsunit ja ma vakatasin, käsi rinnale viies.
„Timitri! Oled sa veel siin!?" priiskasin telefoni, olles selle uuesti kõrva äärde pannud.
„Jah, olen küll, kuhu sa kadusid!?" hüüdis vend mulle vastu.
„Mis olukord New Yorgis on?" küsisin koheselt.
„Pilvelõhkujad on veel omal kohal, aga ikka sama seis, mis mujal – loodusjõud tapavad kõike seda, mis inimene on loonud ja üles ehitanud."
„Hästi, püsi vagusi ja ole ettevaatlik!" palusin, tõmmates sõrmi läbi juuste, mis olid kummalisel põhjusel liivapuruga koos. „Ma pean minema, aga hoiame ühendust!"
„Olgu pealegi," nõustus Tim ja panin kõne minust ennem kinni.
Seisin tükk aega pidžaama väel keset kööki, silmad aknast väljas ja hingasin raskelt, teadmata, kuhu minna ja mida täpselt teha. Ühes asjas olin ma igaljuhul kindel – ma ei saanud kogu seda sõda lihtsalt pealt vaadata, kuna see oleks liigagi isekas ja argpükslik ning ma ei olnud tegelikkuses kumbagi.
KOLMANDA ISIKU VAATENURK
Samal ajal, kui Charlie pidas plaanis, kuidas deemoniverd salgal päid paha võtta ja päästa kõik see, mida ta tähtsaks pidas, istus Miles lossiverandal ripptoolis ja kirjutas oma inglitele, nagu neiu tal palnud oli. Mees oli seda tehes mõistuse kaotanud ja ei olnud ikka veel jõudnud teiselepoole piiri, et lõpetada oma piinad, vastupidi – kirjad inglitele oli muutunud sootuks milleski muuks. Ta kirjutas valust, mida ta tundis ja sukeldus sellesse. Ta kirjutas kurjusest, mida ta korda saatnud oli ja ei lükanud ära omakasupüüdlikke pakkumisi, mis kõrgem jõud talle tegi. Samuti oli ta habeme ette kasvatanud ja kandis juba mitmendat päeva sama riietust ning käis lossis paljajalu ringi.
Layla, üks tema ammustest sõpradest, kelle ta languse ajal maha nottis, tiirutas veranda ees ringiratast. Kleidi seelik, mida ta kandis, lehvis õhus ringi ja ta naeris, kohtudes Miles'i tühjust täis pilga. Ta oli kindel, et ei ole enam palju jäänud, kuni mees endale käe külge paneb ja enesetapu teeb. Täpselt nii muserdatud ta välja nägigi – viimnegi eluvaim oli tema silmadest kadunud. Alles oli ainult valu ja enesehaltsus ning see hävitas teda.
„Mida sa vahid!" käratas mees Layla'le, purustades kirjutusvahend – milleks oli harilik –, mis tal peos oli, mitmeks tükiks. „Kas sul pole midagi targemat teha kui siin tantsida!"
„Kas sa ei tahaks oma piinad lõpetada?" küsis Layla selle peale.
„Kao mu silmist!" karjus mees talle ja sulges raamatu, võttes sunna lossisisemusse. „Ma ei lange selle lõhksu. Mitte enam."
Layla naeratus suurenes ja ta järgnes mehele, tõmmates oma seeliku alt lihanoe välja, kavatsusega meest sellega pussitada. Kuigi ta teadis, et ta ei saa teda sellisel moel tappa, oli ta siiski lõbustud mõttest, et saab talle mingilgi viisil haiget teha. Või vähemalt õhkõrn võimalus sellest valmistas talle suurt rõõmu.
Miles astus oma kabinetti ja lajatas tema ees ukse kinni. Layla astus sellest läbi ja seisatas mehe selja taga, öeldes: „Ma võin sind selles aidata ja su piinad lõpetada."
„Mida põrgut sa plärad, Layla? Ma pole isegi elus!" vastas mees talle ja pöördus, et talle otsa vaadata. „Nii et kao oma noaga mu kabinetist!"
„Mulle meeldiks selles veeduda," ütles naine ja surus pikemalt mõtlemata noa mehe rindkeresse. Nähes, et haavast ei hakanud verd voolama, vaid nuga kasvas sinna hoopistükis kinni – justkui võtaks mehe keha vastu parasiidi, mis ta kehaga sobistus –, ta taganes ja toetus diivaniäärele. „Mis see tähendama peaks? Kuidas see-" Miles katkestas teda, võttes nuga kergema vaevata oma rinnust välja ja viskas selle naise pihta, karjudes: „Ma ütlesin, et kao oma noaga siit!"
Olles nähtust toibunud, Layla naeratas. „Sinu tõeline piin on selle piina tundmine ja see on parem kui mitte midagi." Seda öeldes vajus naine läbi kivipõranda lossi keldri sügavustesse, jättes Miles'i endale tülpinud näoilmega järgi vaatama.
Viimaks istus mees laua taha ja sügas hetkeks oma habe. Ta oli hommikul oma viimase hingeraasu kraanikausist alla valanud ja tundsin end tühjemana kui kunagi varem. Kuigi ta ei tahtnud seda veel tunnistada, siis aeg oli tema jaoks lõplikult otsas saanud ja oli ainult minutite küsimus, kuni ta lõpetas samamoodi nagu kõik need lossielanikud, kellele ta alatihti haiget teinud oli. Karma toimis isegi temasuguste jaoks ja lõi teda isegi valusamalt.
Mees langetas pea lauale ja oigas. „Charlie... ma arvan, et ma olen valmis..., nii et tee minuga mis iganes sa heaks arvad."
Tristan (VN)
Olime mitu tundi – tunnid möödusid siin nagu sekundid – metsas ringi uitanud ja trotsinud nii talvekülma kui ka suvepalavust. Näis nagu iga põõsa varjus ootas meid midagi uut ja seda sugugi mitte positiivses mõttes. Nicole oigas mu kõrval ja istus lagendikul heina sisse maha, toetades haige jalg õrnalt teise vastu ning viis pea kuklasse.
„Kui me kohe siit ajaluubist välja ei saa, siis ma kaotan mõistuse," ütles ta, pilk taevasse suunatud. „Me oleme siin metsas juba ringiratast kõndinud, kuna see känd," – ta osutas kännule meie kõrval, kust lõppes mets, mille seest me just välja astusime – „oli siin ka tund aega tagasi!"
„Sa ei saa arvata, et iga känd, millest me möödume, on see sama känd, millest me tund aega tagasi möödusime," sõnasin, vaadates kiire pilguga ümbruses ringi. „Ole natuke lootusrikkam."
„Lootusrikkam?" naeris Nicole hüsteeriliselt. „Me sureme siin, Tristan!"
Ta oli tõepoolest aru kaotamas, aga ma ei saanud selles teda süüdistada, kuna ka ma ise olin sellele poolel teel. Hõõrusin laupa ja seisatasin, kuuldes lähedusest kellukeste kilinat ja tõmbasin ta kohe muru sees püsti. „Tšš, ma kuulsin midagi, nii et püsi hetke vagusi."
„Las ma arvan, sa kuulsid surmakellukeste kilinat, eks? Vean kindla, et ka mu vanemad kuulsid seda ja jäidki igavesti ajaluubi lõksu," naeris ta ikka edasi. „See on läbi, Tristan. Seiklus on läbi."
Surusin käe ta suule, et ta naeru summutada, aga ta hammustas mind. „Nicole, kas sa ei võiks-"
„Ei, ma ei või mitte midagi!" karjus ta, silmad sekundiga pisaratesse uppumas.
Nicole, palun võta end kokku! anusin teda mõtetes, aga ta andis käega ja lonkas sügavamale heina sisse, võttes suuna selle lõpus laiuvasse kasemetsa. Läksin talle järgi ja üritasin talt käest haarata, kuid tulemusteta.
Nicole, palun näpista sellest välja! Me ei sure siin!
Kuidas sa selles nii kindel oled? Me oleme tunde – võib-olla isegi päevi – siin ringi käinud ja ei ole mingit väljapääsu leidnud!
Ehk on selles oma iva, ütlesin talle, sörkides talle selja tagant ligi. Äkki me peame ellujäämise nimel võitlema; äkki pean ma uuesti oma isaga võitlema; äkki on ka sinul midagi, mille vastu võidelda.
Sellisel juhul peaks ka mu vanematel mingi võimalus olema.
Nicole, su vanemad on surnud... nende puhul ei anna enam midagi muuta...
Ta pöördus, vaatas mulle vihaselt otsa ja andis mulle kõrvakiilu. „Ma nägin neid! Ma sain neid puudutada! Kuidas sa saad öelda, et neil ei ole võimalust!?"
„Sest... sest nad on surnud," sõnasin, püüdes talle lähemale astuda, kui olin saadud kõrvakiilust toibunud. „Sa nägin neid, kuna su meeled tõid su siia, mitte sellepärast, et nemad oleksid seda tahtnud."
See ei ole tõsi! priiskas ta mulle mõtetes, vajudes jälle heina sisse.
On ja sul on viimane aeg sellega leppida, muidu me suremegi siin, ütlesin talle, kuulatades samal ajal seda kellukeste kilinat, mida ma ennist kuulsin ja astusin sammu tagasi, nähes pika heina sees liikumist.
Tõuse vaikselt püsti, miski varitseb meid.
Mida sa seletad, Tristan!
Lihtsalt tõuse püsti!
Nicole tegi nii nagu ma talt palusin ja varjus mu selja taha täpselt sel ajal, mil pikast heinast mu isa jüngrid välja astusid, käes mõõgad ja sirbid ja näod rahuolevad, justkui oleksid nad just loterii peaauhinna võitnud. Haarasin tüdrukult käest kinni ja pigistasin tugevalt ta sõrmi, vaadates samal ajal tõtt deemonitega, keda tundsin palju rohkem ja kauem kui teda. Ometigi seisin ma siin, et teda kaitsta, mitte oma veresugulasi ega kõiki teisi, kes olid mu isale truud.
Sa ütlesid, et võitlus jääb ära...
Mul on tunne, et Gyra on meid korralikult ninapidi vedanud...
Ära sa märgi! Mida me nüüd teeme?
Võitleme... või on sul midagi paremat välja pakkuda?
Nicole oli hirmul ega julgenud sammugi astuda, kartes et saab koheselt surma, millest ma sain aru. Kõik, mida me olime selle ajani kogenud ja näinud, oli puhas illusioon ja nüüd me seisime kahe metsatuga vahel deemonisalga küüsis, südamed rinnus värisemas. Ja nagu kirss tordil – olin ma kuramuse segavereline mitte deemoniverest surematu, mistõttu olid minu võimalused ellu jääda nullilähedased.
Aga sa ei ole... ütles Nicole, hääles värin.
Ma tean, aga võib-olla saan ma seda mingisuguse relvana kasutada, vastasin talle, tõstes seejärel oma teine käsi püsti. „Tere päevast! Kas te olete siin mu isa käsul? Kui nii, kus ta ise siis on?"
„Me ei allu enam Eddie käskudele," vastas mulle Victor – kurjuse deemon.
Mida ma peaksin tegema? Talle jalaga kubemesse lööma? küsis Nicole, hingates mulle kuklasse. Ma kardan, et teiesuguste puhul see ei toimiks ja ma ei saa ka tema mõtteid lugeda.
Las ma mõtlen natuke, vastasin talle.
„Mis te siin teete?" küsisin Victorilt. Tema selja taga oli Angus – surma deemon. Ta silmad olid leekites ja ta vahtis sihitult ringi. Nicole mu selja taga, peitis oma näo mu õla varju samal hetkel, kui Angus pilgu temale viis. Oleks piisanud ainult ühest pilgust ja tüdruk oleks muru sees hinge vaakunud. Ma ei saanud sellega mitte mingi hinna eest riskida, kuid samas ma teadsin, et meist ei ole sellele deemoniverd salgale mitte mingisugust vastast. Seisime justkui omaenda matuste tseremoonial.
„Tulime omal soovin ja tahtel," sõnas Victor, vaadates mulle ainiti otsa. „Su isa ei teagi, et me Gyraga koostööd teeme, kuid sinu jaoks tähendab see ilmselt palju rohkem kui sa välja näitad. Tristan, ma tahaks teada, mis selles Alfagonis nii erilist on, et sa teda oma elu hinnaga kaitsed?"
Avasin ja sulgesin suu ning vaatasin deemoni silmadesse. Ma oleksin pidanud tema pilgu all valus väänlema, olles inimverd, kuid seda ei juhtunud. Järsku olin ma nende rünnakutele immuunne, mis andis mulle väheke lootust juurde. Ta ei saanud mind oma deemonlikul moel tappa, seega pidin ma kiiresti välja mõtlema, milline oli minu järgmine samm.
„Nicole ei ole tavaline Alfagon." vastasin talle viimaks.
Tristan... nuuksus Nicole mulle mõtetes.
Usalda mind, ütlesin talle, silitades ta käeselga, et teda maha rahustada.
„Kas tõesti? Ta näeb mulle küll väga armetu välja – jalg ja meeled puru." ütles Victor mõnitaval toonil.
Pilgutasin silmi. „Mida Gyra sulle lubas selle eest, et sa Nicole'i ohverdad?"
Victor irvitas mulle hetke näkku ja viis oma silmi ringiratast mööda heinamaad ja metsaavarust. Mind lõi aina valusamine teadmine, et see kõik oli illusioon ja ma ei olnud sugugi üllatunud, kuna Gyra oli igas mõttes ennast ületanud, jättes mulle alguses mulje, et ta oli aru saanud minu soovist kogu asja sinnapaika jätta ja lasta Nicole'il rahus oma Rändaja elu segavereliste kõrval elada. Lisaks sellele, et segaverelise elu tähendas olla nõrk vastane mistahes surematule, olin ma ka jäänud pimedaks sellele, mis meid tegelikkuses juba ammu ees ootas ja Gyra oli eksitamises ning jälgede peitmises üks parimad, nagu ka kõiges muus, mida ta ette võttis. Ma ei saanud temas enam rohkem eksida ja näis et iga sekund tuleb lagedale midagi sootuks pöörasemat.
„Me ei ohverdada teda, Tristan, vaid hoopistükis sind," sõnas Victor, pöörates oma tülgastust täis pilgu meid ümbritsevalt mulle tagasi.
Pilgutasin uuesti silmi. „Minu ohverdamisest ei ole ei teil ega ka Gyra'l mingit kasu, kuna ma olen oma kestast täielikult välja sulanud – ma ei ole enam deemoniverd."
Tristan, ma arvan, et- avas Nicole suu, aga ma katkestasin teda.
Usalda mind – see on ainus, mida ma palun.
„See on viimane asi, mille pärast pead murda – Gyral on kõik viimse detailini läbi mõeldud," vastas Victor, astudes meile sammukese lähemale, ühes käes sirp ja teises mõõk.
Kõik toimus otsekui aegluubis. Nicole hakkas kisama samal hetkel, kui kurjuse deemon sirbi mulle kõrri lõi ja mõõga mu kõhtu surus. Ta üritas Victorit eemale lükata või koguni rünnata, kuid põrus selles. Ta ei saanudki paigalt liikuda. Ta siples ja väänles ühe koha peal – mille käigus ta põlveliiges murdus täielikult –, vaadates õudusega mu silmadesse.
Tristan!? kisas ta, hääles nuturagin.
Kõik on hästi, Nicole.
Kuidas sa saad midagi sellist öelda! Ma ei saa ennast liigutada ja ta pussitas sind!
Lihtsalt usalda mind, ütlesin talle, vajudes murule põlvili, ise üleni verine. Victor haaras mu juustest, lükates mu pea kuklasse ja vaatas mulle silma. Seekord ma ei olnud tema deemonlikule pilgule immuunne ning korraga oli mulle selge, et ma olin siinkohal kaotanud midagi sootuks tähtsamat kui ma esialgu arvasin – oma väärikuse.
Nicole (VN)
Miski torkis mu käsi ja jalgu, kui ma silmad avasin ja istukile tõusin. Ma istusin metsa sügavuses tihnikus ja mu jalg oli puru – selle liigesest ei olnud mitte midagi järel ning ma hammustasin huulde, et mitte valu käes karjuma hakata. Ma ei saanud aru, kuidas ma siia jõudsin ja samuti ei mäletanud ma, mis enne seda juhtus. Tristanist polnud jälgegi ja ma olin kabuhirmul, kuna ma ei saanud teda jalutuna otsida.
Roomasin nutuäärel tihnikust välja, kasutades selleks käte abi ja vaatasin ümbruses ringi, hoides hinge kinni, et kuulatada ega kedagi või midagi läheduses polnud. Metsloomade pärast ma ei muretsenud – kuna olin ikkagi Rändaja –, aga ma tahtsin veenduda, et mind ei rünnata. Või veel hullem, ei tulla tapma.
Tristan? üritasin temaga kontakti saada, surudes põsk vastu samblamätast. Palun vasta mulle! Sa palusid, et ma sind usaldaks, aga nüüd olen ma omapäi ja ei saa liikuda. Palun vasta mulle! Palun, Tristan!?
Mu hääl kõlas mulle võõralt, justkui ei kuuluks see mulle. Mu põsed olid pisaratest märjad ja rinnus pakitses järjekordne nutuklimp ning ma üritasin oma nuukseid tagasi hoida ja neid alla suruda. Ma tõstsin käed pea kohale ja palvetasin, et see õudus lõppeks ja Tristaniga oleks kõik korras. Et ta oleks elus. Kuna selle hetkeni ma ei saanud selles päris kindel olla.
Tristan! Palun ütle, et sa oled elus! hüüdsin poisi järele, kuid edutult.
Järsku hakkas tugev tuul puhuma ja mets mu ümber hakkas õhku haihtuma, justkui keegi kustutaks seda kustutuskummiga ja seda seni, kuni ma leidsin ennast märja ja jäiselt külma keldri põrandalt, milles polnud ühtegi akent ja kus oli õhk väga rõske.
„Nicole, tõuse püsti!" kõlas mu pea kohalt Gyra käskiv hääl.
Ma lamasin endiselt maas, pea samblamätal, millest mu meeled kümne küünega kinni hoidsid ja ma oigasin, vältides temaga igasugust silmsidet. Ma olin igasugust lootust ja elujõudu kaotamas, teades, et sellises seisus ei saa kuskile põgeneda. Ma kartsin, et suren siin ja see hirm lausa põles mu sees.
„Palun jäta mind rahule," ütlesin talle, surudes silmad rohkem kinni.
Tristan! Palun sind!? hüüdsin uuesti poisi järele.
„See ei aita sind. Sa ei suuda paremasse reaalsusesse põgeneda, kuna ainus koht, kuhu see sind viib, on mets. Mets, kus sa oled üles kasvanud. See on su parem reaalsus, mitte Tristani nägemine," lausus ta, astudes kahe sammuga mulle lähemale, otsides mu pilku.
Avasin silmad ja vaatasin türukule otsa, silmis uued pisarad. „Miks sa seda teed? Kas selles on midagi pistmist sellega, et ma teda armastan? Sa tead isegi, et mu tunded ei tekkinud loomulikul kujul – ta allutas mind ja mina muutsin teda. Meist ei saa kunagi asja... ole mureta..."
„Asi pole sinu tunnetes, vaid selles, milline oli algne plaan – sa pidid meie jaoks ühendama Eddie deemoniverd salga ja Miles'i jüngrite vahelise lünga, mis polnud juba sajandeid sõjarahus ja selle läbi end ohverdama, kuni see rott oma parema käe – Charliega – plaane muutis ja sind Veega'ks muuta tahtis, et hoopistükis enda lünki täita. Mulle ei meeldi kui plaanides tekivad muutused, mida ma kaugelt ette ei näe. Ma ei ole nagu sina, Nicole. Ma ei näe tulevikku ette, mistõttu ma pean alati mingisugust varuplaani omaga, et soovitud tulemuseni jõuda."
Oigasin, tõstes pea samblamätalt üles, lastes oma meeled sellest lahti, mille tulemusena see vajus keldripõrandasse, jättes endast järele tugeva samblalõhna. Toetades keharaskuse oma kätele, vaatasin ma nüüd Gyrale kauem silma enne, kui viimaks suu avasin. „Sa ei vastanud mu küsimusele, et miks sa seda teed."
Seekord oigas tema ja ta haaras mu käest, väänates seda nagu eimiskit. „Ma teen seda, et ellu jääda ja sinusugused ei mõista seda, kuna Alfagonid ei ela ainult endale, vaid tahavad ka inimlaste eludes tasakaalu leida, et mitte nende vajandusi varjutada, millest mina sugugi ei hooli."
„Kus Tristan on?" pressisin läbi hammaste, üritades oma käsi tema tugevast haardest kätte saada. Siis aga astus ta mu katkisele jalale ja ma hakkasin üüratu valu käes karjuma.
„Kaugel sinust ja sellest neetust surelike maailmast!" vastas ta karjudes, lastes mu käsi vabaks, kuid ta jalg purustas endiselt mu katkist põlve. „Lepi oma saatusega Nicole, sa ei pääse siit. Selline on sinu lõpp – igavesti ajaluubi vangistuses!"
Nende sõnadega ta lahkus ja jättis mind üksi, lukustades uks enda järel. Ma proovisin metsa naasta, aga iga mu katse lõppes sellega, et mu meeled ja võimed võitlesid mu vastu ning ma olin lämbumiseäärel. Keldri ümber ja ukse tagant oli kuulda merekohinat ja delfiinide laulu, kuid ma ei suutnud end liigutada. Ma olin emotsionaalselt ja füüsiliselt täiesti halvatud ning ei saanud õieti hingatagi. Käsi kõril vajusin ma keldripõrandale tagasi ja leppisin oma saatusega, milleks oligi surra ajaluubi vangistuses.
Ronald (VN)
Keerasin auto maja ette ja tõmbasin võtme süütest välja, seejärel sellest väljudes. Panin võtmed teksaste tagataskusse ja kõndisin veranda poole, hoides käes telefoni. Jason oli mulle kaks korda helistanud ja ühe sõnumi saatnud, küsides, kas ma saaksin klubis õhtuse vahetuse teha. Kell oli alles kolm pärastlõunal, seega ma otsustasin talle hiljem vastata ja sisenesin majja, surudes telefon teise tagataskusse.
„Dora?" hüüdsin üle maja naise järgi, seisatades keset kööki. „Ma olen kodus."
Ta ei olnud köögis, aga laud oli täis mitmeid klaaspurke, millel olid sildid peal ja ühel pliidiraul kees suures potis õunamoos, teisel aga oli veekeetja, mis valjult vilises. Pliidiäärel oli taldrikutäis priskeid kohupiima kukled, millele oli tuhkruhkurt peale raputatud ja mis ikka veel aurasid. Ahjuuks oli valla ja raadiost, mis pliidi kohal riiulil oli, tuli spordiuudiseid.
Kõndisin pliidi ette ja võtsin taldrikult ühe kukli, hammustades sellest suur amps, seda pikalt mäludes, enne kui uuesti vana naise järele hüüdsin. „Dora? Kuidas emaga on?"
„Ron, mu poiss," vastas Dora mulle, astudes oksekauss käes kööki, pilgus rõõmusäde. „Me saime täna haiglast kõne ja nad leidsin doonori!"
Asetasin kukli lauaäärele ja pöörasin pilgu kõrvale, nähes kui täis see oksekauss oli, mida ta käes hoidis. „Kes sobivaks doonoriks osutus?"
„Keegi noor tütarlaps sinu koolist nimedega Nicole Marella Barbaria Bloom McCartney, kes tänu rängale autoavariile haiglasse sattus," vastas Dora ja ma kukkusin kuuldu järel laua ette maha, haarates kahe käega toolinajalt kinni. Ma ei olnud tüdrukuga üle nädala ühendust saanud ja kui ma käisin ta korteris, oli see täesti tühi ning ta toa uks oli lukus, mistõttu ma ei pääsenud sinna sisse, vahet polnud, kuidas ma üritasin seda lahti murda. Olin siis politseisse helistanud ja samuti Daisy't teavitanud ning rääkinud talle, mis toimus, mille peale ta koheselt linna naases, et uurida, mis Nicole'iga juhtunud oli. Ta ei vastanud mu kõnedele ja ei viibinud peaaegu kunagi nende korteris ega jaganud minuga ühtegi detaili selle kohta, et mis tüdrukuga lahti oli, kuid ma ei julgenud ka arvata, et midagi sellist aset leidis. Me elasime küll ühes linnas, aga vahel mul oli tunne, et me elasime täiesti erinevates universiumites, mida eraldas miski, mida mina ületada ei saanud.
„Millal see avarii juhtus?" leidsin jõudu küsida, kui Dora mind jalgadele aidanud oli. „Ma ei ole töö tõttu kolm päeva koolis käinud, seega ma ei teadnud sellest midagi."
„Raadiost öeldi, et see juhtus üleeile. Tüdruk oli Gabbie Hillis merepiiri ääres palgikoormat kandva veoautoga kokku põrganud ja sai rängalt viga, murdes põlveliigese ja lisaks oli tal suur ajuverejooks," vastas ta ja ma tundsin koheselt peapööritust ja okserefleksi. See ei saanud ometi tõsi olla. See pidi halb unenägu olema. Lihtsalt pidi.
„Kas sa tundsid teda?" küsis Dora, mu pead paitades. Toetasin oma keharaskuse naisele ja läbisin kätega juukseid. Mu otsaesine oli higine ja ma ei saanud korralikult hingata.
„Ta on Daisy korterikaaslane," vastasin talle värisel häälel. „Mis seisus ta on?"
„Ta on kunstlikus koomas, aga su ema raviarst tegi erinevaid uuringud, mille peale selguski, et tüdruk on sobiv doonor," selgitas ta, silitades nüüd mu alaselga, kuni ma laua taha istusin ja pea käte vahele viisin.
See on halb uni, kinnitasin endale mõtetes, see on üks väga halb uni!
„Ma jätan su hetkeks üksi," sõnas Dora ja lahkus köögist, jättes mind äsja aset leidnud paanikahooga üksi võitlema. Igas teises olukorras oleks ma leidnud, et see oli veider, et ta mind niiviisi omapäi jättis, ent antud hetkel olin ma liiga šokis, et üldse midagi mõelda. Mu peas ketras ringi ainult üks mõte – Nicole oli surnud või suremas ja ta oli mu emale sobiv doonor.
See on halb uni, see on halb uni, see on halb uni! jätkasin mõtetes seda sama matrat, silmad vett täis. See peab olema halb uni ja ma ärkan sellest kohe üles!
„Ronald," kõlas äkitsi teiselpoolt ruumi hääl, mida ma ei tundnud. „Sul on võimalus oma ema elu päästa, nii et kas sa ei leia, et see on tähtsam kui Nicole'i enda elu?"
Tõtsin pilgu üles ja nägin enda ees punases keebis meest, kelle paremas käes oli verine sirp ja kelle silmad oli süsimustad – selle pupillid suurtes leekites –, vaadates mind meela naeratusega. Neelasin sülge ja vedasin, talle vastamata, oma pisarate küüsis silmi köögis ringi, avastades, et ruum sulas mu ümber kokku nagu laava ja muutus paarikümne sekundi jooksul inimtühjaks tühermaaks.
„Mina olen Eddie Macce – deemoniverd surematu," sõnas ta, pilgus mängimas midagi, millele ma esimese hooga nime anda ei suutnud. „Mul on rõõm sinuga lõpuks kohtuda."
___________________________________
A/N: Tuleb veel ainult Nicole'i vaatenurgaga peatükk ja siis ongi selle jutuga kõik(vähemalt mõneks kuuks, kuni järg tuleb). Millised on teie mõtted siinkohal? Palun jagage neid minuga!