18. märts 2045
Kallis Grace!
Meie ühiskond on täielikult kaheks jaotunud. Seda, mis siin tegelikult toimub, ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Näljas, janus ja külmas üritame hakkama saada, toetumispunktiks vaid meie lakkamatu usk Olümpuse jumalatesse. Mu ema palvetab Hestia poole vana kuivanud leivaga, sest midagi paremat meil polegi. Ma kuulen ta sõnu, suutes vaevu pisaraid tagasi hoida. Need on sellist valu täis, nagu suudaksid klaasi purustada. Ta ei tahtnud seda kunagi, isegi kui teadis seda tulemas. Ometi tean sisimas, et pean talle varsti ütlema, et ta leiva laiali jagaks, Hestiale ta seda jätta ei saa. Nagu ma Sulle juba eelnevalt maininud olen – kristlus võttis juhtiva positsiooni ja tõrjus meid välja. Mu isa hakkas vastu... Ja seetõttu on tema nüüd Tartaroses. Alguses ma nutsin, aga enam ei suuda.
Meie kommuuni – nii meeldib mulle nimetada seda 1500-liikmelist Kreeka jumalatesse uskuvate inimeste kogukonda – juhid toimetasid meid Olümpuse mäe lähistele. Ümber selle mäe 30 kilomeetri raadiusesse ei ilmu ükski kristlane. Nad kuulutavad, et see paik on vaimust vaevatud, deemonitest halvatud. See tähendab kahjuks, et meil kahel pole võimalik vist enam mitte kunagi kohtuda.
Kuulen ikka veel ema palvet. Nüüd tulevad väikesed soolased veepiisad ikkagi minu silmadele, sealt libisevad nad huultele. Ma üritan naeratada, aga sellest pole abi. Olen mõelnud, et ehk Ares aitaks. Kui ma saaksin kuskilt vaba lamba... Ma võiksin ohverdada, anuda. Äkki ta võtaks mind kuulda? Surm kristlastele? See oleks ju hea? See talle ju meeldiks? Vabandust, ma ei mõelnud sellega Sind solvata. Tegelikult pidasin silmas seda, et kõik läheks lihtsalt endiseks.
Tundub, et pean lihtsalt istuma ja lootma. Ma pean tööle minema, inimesed üritavad põldu künda, osad lüpsavad lehmi. Ma arvan, et peaksin aitama. Kirjutan Sulle kindlasti peagi. Ma tean, et võib-olla ei jõua need kirjad iialgi sinuni, aga kunagi, kui olime veel parimad sõbrannad, ei hoolinud me usust. Me ei hoolinud sellest, et sina vastupidiselt mulle kristlane oled. Siis, kui see veel nii palju ei lugenud. Ma südamest loodan, et see kiri jõuab sinuni. Vaata ainult, et sa seda kellelegi ei näita – nad reageerivad minu jutule raevukalt.
Sinu armas
Gabrielle
Adonia paneb ettevaatlikult vanaema kirjad tagasi ümbrikusse. Paber on vana ja tahab juba murenema hakata, kirjutisi tuleb ülima hoolega hoida. Nii et sellist moodi saigi kõik alguse? mõtleb tüdruk. Kristlased lihtsalt võtsid positsiooni maailma valitsejatena ja eraldasid kõik, kes nende... jama ei uskunud. See on haige.
Ümbrik on juba hallikaks tõmmanud valge. Adonia imestab, kuidas kirjad niivõrd säilinud on, et neid lugeda õnnestub. Olid ju need siiski kirjutatud nii pikka aega tagasi, kui tema siit ilmast lahkunud vanaema veel noor oli. Tüdrukul on temast kahju – kirjad ei jõudnud mitte kunagi Grace’ini.
Adonia ei taha täna enam lugeda. Tema meel muutus nii kurvaks. Tüdruk saab tänu kirjutistele teada, mis toimub kristlaste maailmas, kuidas nende ühiskond tekkis ja miks kõik nii on, nagu ta on. Ta teab, et tal on terve suur virn õhukesi lehti üle lugeda. Nüüd on sellest suurest kommuunist saanud vaid 104-liikmeline grupp. Kreeklased, kes veel õiget usku on, võitlevad väljasuremisohuga.
Adonial endal on üpris hea elu. Nad elavad Olümpuse mäest umbes 10 kilomeetrit eemal, väikeses linnakeseks, mida kutsuvad Crassuseks. Seal on 12 templit, igale tähtsamale jumalale on pühendatud üks. Nende ümber asetsevad majad, mis on nii ühtlased hallikas-kollased, et pole võimalik eristada isegi numbreid. Majadest umbes sada meetrit eemal on suur turg, kus inimesed käivad igapäevaselt käsitööd, loomaliha ja viljasaaki müümas. Crassuses ei ole võimalust suurtel tehastel ja elu on langenud peaaegu vanaaja tasemele. Erinevus on vaid materjalis ja selle rohkuses. Asjad on uuemad ja uhkemad ning ka elekter on säilinud.
Adonia jalutab enda kortermaja poole, et ühineda perekondlikku õhtusöögiga. Tema pea on täis kurbi mõtteid ja ta tänab mõtetes Hestiat, et kommuun ei pea nälga taluma. Tüdruku juuksed on tumepruunid ja lohvakad, tema keha ühtlane ja sile. Adonia silmad on nii tumedad, et nendesse vaadates võiks uppuda. Justkui sukelduksid aina sügavamale, kuni lõpuks oled igaveseks läinud. Mõned räägivad, et sellised silmad on Hadese väravad Tartarosse. Selline jutt tüdrukule endale ei meeldi.
Maja trepikoda on pime, kuid Adonia vend Athenion kuulis õe tulekut ja kobab pimeduses, üritades leida lülitit. Ta sai oma nime Athena järgi ja on selle üle väga uhke. See sunnib noormeest mõtlema, et just tema on perekonna ülalpidaja ning kaitsja.
„Hei, Ad. Mul on vaja sulle kedagi tutvustada,“ ütleb ta ettevaatlikult ja ulatab õele käe. Lõpuks ometi on tuled põlema läinud ning Adonia ei koperda enam.
„Mm.. Kes see küll olla võiks?“ Tüdruk üritab natukenegi uudishimu välja näidata, aga sünged mõtted ühiskonna laastatusest teevad selle väga raskeks.
„Tema nimi on Christine,“ sõnab poiss vaid, kui nad uksest kahetoalisesse korterisse sisenevad.
„See on... huvitav nimi,“ kostab Adonia üllatunult. Enamuste nimed, kes kommuunis elasid, olid pärit antiiksest Kreekast, kuid sellist nime nagu Christine, ei kohanud arvatavasti kuskil.
Kui vend ja õde käsikäes ümber nurga pööravad ja köögiga vastakuti seisavad, on tüdrukul palju vaadata. Köök on ümber tõstetud ja söögilaud on nüüd ühes nurgas, kraanikauss ning pliit teises. Kõik on heledast puust käsitsi meisterdatud ning need mõjuvad koduselt. Aga mitte see ei häiri Adoniat, vaid hoopis inimesed laua taga. Ema ja isa istuvad pulksirgelt, puutumata sealiha laual. Ema on kahvatu ja tüdruk näeb, kuidas tema käsi väriseb. Isa ilme on pettunud ja õnnetu.
Seejärel libistab Ad pilgu uuele neiule. Tal on pikad blondid juuksed, päevitunud nahk ning lohvakas hele kleit. Adonia silmitseb neiut pikalt, kuni märkab, mis teda tõsiselt jahmatab – Christinel on kaelas rist.
Ad ahmib kuuldavalt õhku ja astub paar sammu tagasi. „M-mida teeb kristlane siin?“ pahvatab ta, olles ühtaegu nii üllatunud kui ka pahane.
„Andestust, et ma sind niiviisi ehmatasin. Oleksin pidanud sulle tegelikult juba varem rääkima,“ sosistab Athenion Adile kõrva.
„Rääkima mida?“ küsib viimane ettevaatlikult.
„Ma lähen ära.“ Noormees ohkab.
See tabab Adi nagu välk selgest taevast. „M-mi-mismõttes ära?“
„Ma ei kuulu siia. Sain sellest juba ammu aimu, kuid kui kohtusin Christinega..“
„Mis tema siia puutub?“
„Ma kohtusin temaga, kui olin väljasõidul. Ta tutvustas mulle oma maailma ja oma Jumalat. Olen temaga salaja kohtunud juba kuid... Anna andeks. Alles siis sain ma aru, mis minu elust puudu oli. Ma ei suuda sellistes olustikes enam elada, Adonia.“
„Ei! Ma.. Sa ju rääkisid kogu aja, kui oluline Athena sulle on ja roll meie perekonnas...“
„Adonia..“
„Sa ei saa lihtsalt lahkuda!“ Tüdruk karjus, pisarad silmi niisutamas.
„Mul on kahju.“
„Aga kuidas saad sa oma pere maha jätta? Kas sa meist ei hooli?“
„Adonia,“ kuulis ta isa manitsevat häält. „Mäletad, mida preester Apolloni templis meile rääkis? Igaühel on õigus omaenda usule. Meie siin ei ole nagu osad kristlased-“ Ta heidab virila pilgu Christine poole ja jätkab: „-Me anname inimestele valiku. Ja kui nad otsustavad...“
„Aga isa! See...“
„Me lahkume täna,“ sõnab Athenion viimaks.
Tüdruk jääb vait.
„See on sinu süü,“ nuuksub ta lõpuks uue neiu suunas. „Head aega, Athenion. Ma jään sind igatsema,“ sosistab ta veel vaiksemalt.
Adonia heidab Christinele viimased vihased pilgud ning kõnnib esiku poole, ema, isa ja vend teda järele hõikamas. Tüdruk virutab ukse enda järel kinni ja jookseb treppidest alla.
Ta ei suuda siiani uskuda, et vend mõtles kõike tõsiselt. Aga tuletades meelde otsusekindlat pilku Athenioni silmis, ei saa Adonia seda välistada. Noormees peab oma nime ära muutma, kui kristlaste juurde läheb. Adonia ei saa teda enam mitte kunagi tagasi. Tema vend on lahkunud.
Minu vend on surnud. Tüdruk jõllitab kirja majaesisel, mulla sisse tehtud süvendid. Seejärel tõmbab ta sellele faktile kriipsu peale ja jääb ootama, millal vend otsustab majast lahkuda. Ta soovib teda veel viimset korda näha. Nagu matustel vaadatakse surnukeha.