"Jou paks," kuulsin oma õla tagant. Ma ignoreerisin seda.
"Noh. Kardad või," sain ma nüüd ka väikse tõukse.
Mulle aitas. Ma jooksin klassist välja. Mööda koridori. Mööda õpetajast kes käskis mul peatuda. Mööda naervatest lastest. Kas sad naeravad minu üle? Mõtlesin. Küllap vist.
Ma jõudsin vetsu. Ma jooksin ruttu ühte vabasse kabiini ja lõin enda järel ukse kinni ja lukustasin selle.
Miks kõik sellised on?
Kas asi on minus?
Kas ma teen midagi valesti?
Kas ma olen üleliigne ja kõigile tüliks?
Jah. Olen.
Minuti pärast kuulsin ma kuidas vetsu sisenes keegi. Hääle järgi tundsin nad kohe ära. Need olid ju Briar ja tema "kamp". Proovisin olla võimalikult tasa.
"Kuulge. Ma avastasin et Alyal on mingi asi ühe teise kooli poisiga. Ma ükskord piilusin üle Alya õla tema sõnumeid," rääkis Briar minust.
"Päriselt vä? Räägime teistele ka," lausus keegi teine selle peale.
Kuulsin nende väljumist. Olin tasa siin üks. Mu süda puperdas kiiremini kui ennem. Kartsin väljuda. Kuid siis kuulsin tunni kella. Pidin ikkagi vetsust välja minema.
Kõndises mööda koridori vahtisid kõik minu poole ja sosistasid midagi. Kuigi ma ju teadsin küll mida. Oli kuulda irvitamist.
"Kas lapsi ka on oodata," küsis keegi valju naerupahvaka saatel. Ma ignoreerisin seda. Lisasin tempot. Klassis oli kõik samamoodi. Kõik nihelesid ja vahtisid mind. Istusin oma kohale ja proovisin nuttu tagasi hoida. Õnneks sisenes klassi õps.