*Nädal hiljem
Guys! Where the hell are you!? hõikasin üle maja ja kuulsin koheselt köögi poolt jooksusamme.
Here! kostus Ewertilt vastus.
Öelge mis jama see lahti on läinud? Ma oleksin teie maja ees peaaegu surma saanud! Üritaksite äkki fänne ohjeldada või midagi? küsisin üpris pahaselt ja viskasin räbaldunud jaki vihaselt maha.
Me ei tea mis toimub. Hea uudis on see et neid nii palju on, aga halb see et nad vist lõhuvad varsti värava maha. Kuidas sa üldse siia jõudsid? oli Ray kiire seletaja.
Maja tagant ronisin üle aia ja lippasin uksest sisse. Selline tunne nagu oleks maratoni jooksnud. avastasin siis et ma ikka veel hingeldasin.
Ou kuulge Fredy helistas. Ta tuleb siia. sörkis John trepist alla, Joe tema järel.
(Fredy-Mänedžer)
No siis ootame. pomises Alex veidike unise häälega ja läksime kõik koos majja. Võtsin vahepeal telefoni kätte ja läksin twitterisse et fännidelt midagi teada saada. Nagu ma nägin, polnud ma ainus kellel sama mure oli. Veidi aega hiljem sain kuidagi teada, et fännid said lihtsalt poiste aadressi teada ja tahavad nendega kokku saada.
Kuulge, ma uurisin praegu veidi ja sain teada et see hullukari tahab teiega lihtsalt kohtuda. Nuhkisivad teie aadressigi välja ja puha. ütlesin uudise edasi. Vastu kostusid vaid ohked.
Vajame uut asukohta. pomises John ja mängis laual olnud lusikaga. Kostus ukse paugatus.
Me oleme siin! hõikas John lusikat eemale visates.
Poisid, me peame kolima. Umm..Kes see on? jõudis üks helepruunide juustega mees kööki, jäädes mind mitte kõige viisakama pilguga vaatama.
Kathy Syer. Me oleme sulle temast rääkinud küll. pomises Ray ilmselgelt olles veidike pahane ja ka unine.
Oh jah, vabandust. Meeldiv tutvuda. Fredy Marcal. tormas mees minuni ja ramputas sõbralikult mu kätt.
Jah.pomisesin veidi tagasihoidlikult.
Nii poisid, mida varem me ära saame seda parem on. Kui teil on asjad siin siis need ka kaasa võtke, kuna meil pole üle tunni aega. Auto on ees ja turvad hoiavad teie hulle fänne kinni. Mida te enam passite!? Pakkima ja kohe! lausus meed käskivalt ja kogu istunud rühm hakkas ülemise korruse poole liikuma.
Kuna sa oled juba asjaga seotud, tuled meiega kui sobib? lisas Fredy, kui ma temast mööduma hakkasin.
Ma pean kaasa minema?!!? karjatasin mõtetes, aga väliselt jäin ma rahulikuks.
Muidugi. laususin välja ja sörkisin samuti üles, enda omaks saanud toe poole, kus mul sinna viidud riided olidki.
*
KATHY! Kas me saaksime autogrammi!?
Hoia poistest eemale!
kostusid läbisegi kümnete fännide karjumised. Millegi tõüttu suudsin ma eraldada rohkem negatiivset vastukaja kui positiivset. Poisid paigutasid end võimalikult minu ümber, justkui üritades mind kaitsta. Jah see töötas aga mitte minu kõrvade suhtes. Nägin veidi hiljem minibussi laadset sõidukit ning sinna me ka sisse läksime. Üks turvadest tõmbas meie järel ukse kinni ja nii me pool ehmunud pilkudega istuma sättisimegi. Keegi ei rääkinud sõnagi, vaid tõmbusid rohkem endasse. Masina mootor käivitati ja me hakkasime liikuma. Läbi kaardinatega kaetud akende oli näha, kuidas turvamehed ikka veel hullunud fännidega tegelesid. 10 minutit hiljem olid Alex ja Ray magama jäänud, toetudes teineteise vastu, Ewert vaatas lakke ja John tegi midagi oma telefoniga. Ma ise uurisin pilguga bussi sisu. Kõige enam oli huvitav istmete paigutus. Alustades tagant ettepoole, oli esimeses istmete reas 3 kohta, mis olid tühjad. Järgmises reas 4 kohta ja seal istusid John, Ray ja Alex. 3 rida oli teist pidi, nii et ma nägin otse Alexit ja Rayd magamas. Ning 4 rida oli samamoodi nagu rida millel Ewert, mina ja Joe istusime. Siis oli kaardinatega vahesein ja siis juhi koht (seal oli Fredy). Mu peas trummeldasid ikka veel need hõiked, mida olin kuulnud, ma ei saanud neist enam lahti, kuniks mul tekkis ka väike peavalu.
Kath, on kõik korras? küsis Joe mind jälgides.
Jah. vastasin automaatselt. Kuulsin, kuidas ta vaikselt turtsatas.
Ei paista seda moodi küll. Sa oled närvilise pilguga ja närid oma alahuult terve see aeg mil me siin istunud oleme. Ma pole küll psüholoog, aga tean öelda et su pea on mõtteid täis. rääkis ta ja vaatasin korraks tema poole.
Ta tõesti märkab selliseid asju? Kaua ta mind jälginud on? Miks ta mind üldse jälgib? käis mitu mõtet peast läbi. Vähemasti väike vaheldus.
Ei ole jah kõik korras. pomisesin alistunult.
Nii ja mis sind rivist välja lõi? Oot, ma tean ise. Kõik see mida fännid ütlesid? küsis ta murelikumaks muutunud tooniga. Ohkasin raskelt ja vaatasin põrandale.
Kõik on korras, nad on lihtsalt kadedad. Nad arvavad et saavad kõik mida elult tahavad ja saavad selle. Seda jama pole vaja uskuda. Seniks kuni sa oled minuga, ei juhtu midagi. Ma kaitsen sind. ütles ta ja pani oma käe mulle ümber.
Tore teada. Ma olen ikka kuidagi jube õnneseen kui elu mulle teiesugused teele ette paigaldas. ütlesin kergelt naeratades.
Näed juba naeratad. Sa peaksid koguaeg naeratama, see on nii ilus. sosistas ta mulle kõrva.
Sa oled nii armas. sosistasin vastu ja toetasin oma pea tema õlale.
*
Kuulge, ma lähen taha ära, uni on. pomises Ewert laialt haigutades, kui olime juba ei tea kui kaua teel olnud ja ikka veel sõitsime. John oli samuti magama jäänud ja vedeles selg ees Ray peal, kes oli aga rohkem vajunud peale Alexile. Mingil hetkel tundsin mõnigast raskust enda najale vajumas. Vaatasin oma istenaabrit, pigem vist jälgisin. Ta nägi nii rahulik ja armas välja. Jälle käis mu mõistuses justkui mingi plõks. Ma ei suutnud selgelt mõelda, ma ei suutnud normaalselt hingatagi.
Mmhh..kui ta nii kõveras on, ärkab ta paraja kaela kangusega. mõtlesin korraks. Nihutasin end vaikselt vabale kohale ja pöörasin ta selili. Ta mõmises midagi ja ajas end ise normaalselt pikali ja ta pea jäi mulle sülle.
Ilusaid unenägusid. sosistasin talle ja suudlesin teda õrnalt laubale.
*
Pst, Kathy, me läheme ees majja, sa aja Joe üles ning tulge siis ka sisse ära. Siin kandis pole kõige soojem kliima. äratas Ewert mu vaikselt raputades. Hõõrusin oma uneseguseid silmi ja märkasin, et teised olid välja läinud, ainult et mina ja sügavasti magav Joe olime jäänud sõidukisse.
Joe, äratus. raputasin ma teda, mille peale kostus vaikne pahane pomin. Libistasin end istmelt ära, jättes ta edasi pikutama. Hakkasin eemale minema, kui ta mu käest kinni võttis ja äkki tõmbas. Ta tõmbas mu enda kõrvale pikali ja põimis oma käed mu ümber.
Jää seltsiks. pomises ta läbi suure haigutuse.
No kuule, lähme ja kohe. Mina autosse jääda ei kavatse. vastasin jonnakalt ja üritasin ta käte vahelt välja lipsata, aga selle asemel ta haare tugevnes.
Mkm. Ma ei luba. Jääd siia. ütles ta veidike selgema häälega.
Nii..mida ma nüüd teen? esitasin korduvalt omale küsimuse.
Ma teen midagi ootamatut kui sa koheselt lahti ei lase. ütlesin kergelt ähvardava tooniga. Asetasin oma käed vastu ta rinda ja hoidsin end nii veidike tast eemal.
Hmm..mis see olla võiks? uuris ta ühe silmaga piiludes.
See. vastasin ruttu ja kallutasin end seljaga võimalikult palju põranda poole ja kohe kui mu jalad põrandat puudutasid sain ma jõudu suurendada ja ta põrandale tõmmata, tehes ise ukse kiiresti lahti ja põgenesin naerdes toa poole. Märkasin et maja polnud üldsegi suur ega ka liiga väike. See oli kahe korruseline ja just nagu üks tavaline maja, ainult et keset metsa.
Kathy! kostus auto poolt pahane järelhõige. Jooksin majja sisse ja märkasin Rayd ühest kitsast trepist alla tulemas.
Peitke mind ära ja kohe! Tundub et Joe on väheke pissed off. palusin koheselt ise ikka veel vaikselt itsitades. Väljast kostus pahane vandumine.
Väheke? muigas Ray ja tõmbas mind edasi. Jõudsime keskmist suurust kööki, kus kõik ülejäänud olid.
Uskumatu, aga Kathy suutid Joe äratada vähem kui 10 minutiga, kuigi tagajärg on sama nagu alati, kui äratada ääretult unine isakaru. selgitas Ray ka teistele. Nad vaatasid teineteisele otsa ja olid imestunud pilguga.
Täna ole kohe eriti valvas, ta teeb julmi payback´e hoiatas John ja väristas õlgu.
Muide sinu tuba on üleval vasemalt esimene. lisas Alex. Aegagi viitmata lippasin trepist üles ja kadusin nurga taha just siis kui esiku uks avanes.
Wow keegi käis poole tee peal käna.itsitas John. Avasin vasakult esimese ukse ja lipsasin sisse, tõmmates ukse hiirvaikselt kinni. Pöörates end ümber nägin milline oli minu tuba. See polnud küll kõige suurem, aga siiski ruumikas. Seal oli üks aken, mis oli hetkel ainsaks valgusallikaks. Lülitasin ukse kõrval olevast nupust sisse valgutuse, kuna tuba oli veidike hämar. Toa tagumise seina ees oli üks keskmise suurusega voodi. Voodi kõrval oli aga minu spordikott, kus olid mu riided ja asjad. Tõmbasin oma papud jalast ja vajusin voodile pikali.
Mmmhhhh.....sweet Jesus. mõmisesin mõtetes, kuna voodi oli nii pehme ja see oli ka põhjus miks ma nii kiiresti taas uinusin.
*
Kus mu telefon on? pomisesin ärgates ja katsusin läbi oma teksade taskud. Leidsin selle sealt ja avastasin, et mul oli tekk peale pandud. Haigutasin ja vaatasin kella.
Pool 8 hommikul? küsisin endalt ja vaatasin akna poole. Kaardinad olid ette tõmmatud, kuigi mäletasin selgelt, et ma ei olnud seda teinud, nagu ka endale tekki peale tõmmanud. Ajasin end igatahes jalule ja võtsin oma koti. Võtsin sealt välja musta värvi retuusid ja ühe lohvaka paksu kampsuni. Nagu ma märkasin, polnud minu toast edasi minevaid üksi rohkem kui ainult üks ja seegi oli väljapääsu oma. Lahkusin enda toast ja samal ajal tuli välja ka Ray.
Hommik, tore näha et sa elus oled. naeratas ta ja tõmbas ukse kinni ning kallistas mind.
Kas on olnud surmaga lõppevaid juhtumeid? uurisin koheselt.
Eih. Tundub et sa tahtsid vannitube otsima asuda? See on viimane uks selles rivis. lisas Ray veel ja läks trepi poole. M ise võtsin suuna muidugi vannituppa.
*
Hommik. tervitasin samuti alla jõudes. Nagu ma märkasin olid ärkvel ainult Ray ja Ewert, kelle juuksed olid meeletult sassis ja meenutasid pigem linnupesa.
Tere sulle ka. tervitas Ewert vastu. Mõlemad vaatasid telekast multikaid ja laiutasid diivanil nagu kaks alakaalulist morska. Hakkasin suurest külmkapist midagi söögiks otsima. Vaatasin üle ka kõrval kapid.
Kannus peaks vesi veel kuum olema, tassid on..kusagil kapis.teatas Ewert korraks üle õla vaadates. Avasin viimase kapi ukse ja sealt leidsin kruusid. Võtsin sealt ühe lillat värvi tassi ja asetasin selle lauale, õigem oleks seda nimetada baarilaua moodi asjaks, kuna see oli tavalisest lauast kõrgem ja selle elutoapoolsema külje ääres olid kõrged toolid.
Saades tee tegemisega ühele poole leidsin kapist saia ja külmikust võileivamaterjali. Tegin võileibu kohe väga palju, kuna eeldasin, et ülevalt tulijad oleksid selle üle rõõmsad. Ei läinud kaua, kui trepil kostusid sammud ja need sammud jõudsid esikust välja köögini.
Tere hommikust. haigutasid nad kõik ja John tuli ronis toolile istuma.
Vähemasti keegi meie pundis viitsib sööki teha. pomises ta võileiva võttes ja seda hammustades.
Kas sa ähvardasin Eewerit, et ta neid ära ei sööks? küsis Joe teiselepoole letti? tulles, jäädes minu kõrvale.
Eih, ta nosib midagi seal ise. Ma ei tea mida, aga igatahes võileibu ta ei puutunud. vastasin teed juues.
Al! Mis meil täna kavas on? küsis Joe Alexilt, kes seisis diivani taga ja vaatas telekat.
Tundub et midagi. Fredy pole helistanud, järelikult vaba päev. saime Alexilt teada.
Jess..ma lähen tagasi magama. pomises Ewert ja tuli kööki, asetades tühja kausi kraanikaussi. Peale seda läks ta üles ära.
Ma ka. pomises John ja võttis endaga kaasa mõned võileivad. Tema järel läks ka Alex, kes samuti tühjade kätega ei läinud.
Näed, sulle ka jäeti midagi. itsitasin teisele poole letti minnes, turnides kuidagi toolile istuma. Joe võttis taldrikult viimase võileiva ja asus seda sööma.
Kuulge, ma kaon ka üles. ütles Ray telekat kinni pannes ja sörkis üles. Sain oma tassi tühjaks joodud ning asetasin selle tagasi lauale, kust Joe selle kraanikaussi tõstis.
Tänks. tänasin koheselt ja haigutasin. Nagu alati peale haigutamist, läksid mu silmad vesiseks.
Juhtus midagi? küsis ta koheselt. Naeratasin
Ma haigutasin ja mul lähevad silmad sellest vesiseks. Muide sa pole ainus kes seda mu elu jooksul küsinud on. itsitasin vaikselt.
Taas tekkis see kahtlane tunne, miks?? Alati kui jään kusagile temaga kahekesi hakkab see kummaline tunne mind näkitsema. Damn, ma ei suuda jälle rahulikult hingata. mõtlesin ma ja märkasin, et Joe oli mind jälgima jäänud.
Räägi, millest sa koguaeg mõtled. See raskelt mõtlik ilme reedab sind pidevalt. küsis ta midagi mille peale ma midagi vastata ei osanud.
Üpriski kõigest. vastasin vist liiga ruttu. Ta kergitas kulmu ja vaatas mind kahtlustavalt.
Ma nägin praegu väga kergelt ära, et sa ajad jama. Sa võid mulle ju kõigest rääkida, ma ei räägi edasi, ausõna, käsi piiblil. ütles ta teiselepoole letti tulles, istudes minu kõrvale.
Isiklikud asjad. Ma lähen ka üles ära, vabanda et su üksi jätan ning sorri eilse pärast. vabandasin end välja ja läksin esikusse ja trepist üles.