Peale poeskäiku hakkas Lea ennast juba õhtuks valmis sättima. Ta tegi endale täismeigi ja pakkus, et võib ka mulle teha. Kehitasin õlgu ja nõustusin. Kui ma seekord välja lähen, siis miks mitte end ka ilusaks teha.
"Nüüd otsi omale ka midagi vägevat selga."lausus tüdruk, kui oli minu meikimiksega valmis saanud.
Läksin oma tuppa ja tegin kapiukse lahti. Avastasin, et mul pole midagi lahedat selga panna. Lõpuks otsustasin oma musta kleidi kasuks, mis oli minu arust enam-vähem normaalne, et sellega välja minna.
"Sellega tuledki?"küsis Lea, kes mu uksel seisis ja mu kleiti vaatas.
"Jah. Mul pole midagi lahedamat."
"Tule. Ma annan sulle midagi enda kapist. Me peaks ju sama mõõtu olema."
Lea otsis oma kapist välja ühe punase kleidi. Ta arvas, et see sobiks mulle nagu valatult. Nii oligi, kui ma selle hiljem oma selga panin.
"Me oleme valmis. Mu sõbrad ootavad all."
Võtsin oma väikse käekoti ja lukustasime enda järel korteriukse. Meid ootas all kaks tüdrukut ning nendega ka veel üks poiss. Lähemale jõudes avastsin, et kaks tüdrukut on mõlemad kaksikud. Neil olid pikad süsimustad juuksed ning ma arvasin, et nad on natukene mustalse päritolu. Poiss nende kõrval oli aga natuke tagasihoidlik ja tutvustas end kui Brandon. Ta oli tegelikult armas. Poisil olid õlgadeni juuksed, blondid ja sinised silmad. Tal oli selline lapselik nägu, mis tegigi teda üsna armsaks.
"Kas meie takso tuleb?"küsis Lea, katkestades mu mõtted.
"Jah, Vera enne helistas."ütles Anna. Nad olid nii sarnased ja ma kahtlustasin, et isegi nende vanemad ei oska neil vahet teha.
Viis minutit hiljem oligi takso kohal. Takso viis meid ühe baari ette ning Anna koos Veraga tormasid sisse. Sõna otseses mõttes. Me Brandoniga järgnesime Leale.
"Kas sa midagi juua võtad?"küsis Lea. Raputasin pead.
"Mul esimene tööpäev homme."
"No olgu. Brandon, aga sina?"
"Natukene ju võiks."vastas ta ebalevalt. Ma ei tea, kas ta oligi nii vaikne või oli see ainult uute inimeste seltsis.
"Olgu."
Lea ütles baarmenile tellimused ja vaatas siis mulle otsa.
"Kuhu sa tööle lähed?"
"Lasteaia kasvatajaks. "vastasin.
"Nii et sulle meeldib lastega tegeleda?"küsis ta seepeale.
"Enam-vähem jah."
Pidu läks käima alles siis, kui Lea korralikult ennast täis oli joonud. Mulle tuli meelde, kuidas Hannah ennast alati täis suutis juua, kuid viskasin kohe need mõtted peast. Ma ei tohiks nii palju minevikule mõelda.
Anna ja Vera kutsusid mind tantsima ning ma läksin platsile. Ma võin ju üks õhtu vabalt võtta.