Ärata mind ellu

21. Sinine unistus & piparmünt

,,Kurat!" vandus ta vaikselt, kui parema jala säärest verd voolamas nägi. See oli ronkmust ja kõrvetas. See oli Veegade veri. Charlie naeratas nii nagu polnud seda kunagi varem teinud ja seda paljalt oma vere nägemisest.

,,Sa veritsed," ütles Miles tema kõrvale jõudes. 

,,Jah," vastas neiu, ,,ja see on nii ilus,"

,,Sa peaksid puhk-" alustas Miles, aga Charlie katkestas teda poole sõna pealt.

,,Ei, ma pean nad leidma ja sind ütled kust!" pressis ta läbi hammaste ja haaras mehest kinni, tirides triiksärgi kraed nagu kapsalehti selle rohelisest peast, mõistmata, mis sellest lõpuks välja tuleb - kortsud, võib-olla isegi augud, mida niit ja nõel ei paranda. Aga ta väsis sellest peatselt ära ja vajus seina najal põrandale, surudes pea tihedalt muhku, mis seinas oli. See oli udupommiga tekitatud.

Ta silmad sulgusid ja keha vajus ühele küljele. Veri voolas põrandale, ühinedes vihmaveega ja ennekõike selle vooluga.  Miles kummardus ja lükkas juuksed ta näolt eemale, et temaga kontakti saada. ,,Kõik saab korda, kullake," lubas ta.

Charlie raputas pead ja lükkas mehe käed eemale, et hingamiseks ruumi saada. Ta kopsud olid üleni kaetud ja mees lämmatas seda veelgi, sulgedes kõik veel lahtised augud. Akna uks, mis neiu peo kohal oli, vajus kinni ja siis jälle lahti ja see hakkas teda häirima.

,,Me saame nad kätte, aga selleks on oma aeg. Usalda mind."

Charlie tõstis pead ja vaatas silmadesse, milles ta varem vaid mõjuvõimu ja kurjust nägi - nüüd oli neis emotsioon, tunne, mis toitus päiksekiirtest. See meeldis talle.

,,Kas sa usaldad mind?" küsis mees.

,,Jah." vastas neiu.

Pisarad, mis enne end kiivalt varjasid, voolasid ojana mööda tema põski alla ja ta surus instinktiivselt oma pea mehe põe. Tal hakkas soe, kui mees oma käed tema hapra keha ümber pani ja see oli hetk, kus ta teadis, et saab veel tunda, kuidas olla päästetud.

Miles/1.

Charlie surus end tugevalt minu vastu, hingates nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulnudki seda. Ta ei olnud enam surematu. Ta ei olnud enam Veega.

,,Sa oled nii soe," sosistas ta.

,,Ma tean." vastasin. Neiu tiris end minu najal püsti ja vaatas mulle tähendusrikkalt otsa, justkui tahaks mind tuhendate küsimustega rünnata, kuni ma olen sunnitud neile vastama.

,,Sa peaksid puhkama, sest näed välja nagu-" sättisin oma ülikonda, keerates lips õiges suunas.

,,Nagu mis asi?" küsis Charlie, käies käega mu ülikond üle. Ma ei olnud märganud, et see nii tolmune oli, seepärast olin talle tema tähelepanelikkuse eest tänulik.

,,Väsinud." lõpetasin.

,,Sa ütlesid nagu," pahandas ta, ,,mis ajast sa oma öeldut muudas, Miles. Mis sinuga ometi juhtunud on?!"

,,Aeg muudab asju, täpselt samamoodi mindki."

Ta muutus mõtlikult, lõpetades minu kasimine ja vaatas mulle sügavalt silma. ,,Kas selle pärast sa tema troonimisega oodata tahadki või?" küsis ta.

Tema küsimus ehmatas mind, pannes mõistma, kuidas kõik läinud oli. Kuidas iga sekund, mis möödus, kõigele lähemale tiksus. Meil ei olnud enam aega.

,,Ei, ma ei oota," parandasin teda, ,,ma lasen tal veidi vabavamalt hingata ja tugevamaks kasvada, kuni ta on selleks küps."

Tirstan/ 5.

Tugev piparmündi lõhn tungis mu ninasöörmetesse, kui Nicole teisepool baariletti teed jõi, ja seda väikeste loksude kaupa. Tegelikult, mul ei olnud aega jälgida kui palju ta neid võttis, sest pidin mõtlema, kuidas me siit, ilma et Miles ja Charlie meid kätte saaks, minema saame, sest mets, mille keskel me viibisime, oli väga ohtlik.

,,Oled sa kindel, et süüa ei taha?" küsisin Nicole'lt uuesti. Ma ei suutnud mõista, kuidas ta saab ilma söömata olla, sest inimesed söövad hommikul, lõunal ja õhtul. Vähemalt mina kunagi sõin ja seda enne langust. 

,,Kindel," vastas ta.

,,Kust sa siis oma enegria saad?" julgesin küsida.

,,Metsast," sõnas ta tasaselt, viies pilk aknast välja puudele, mis tuule käes ebamääraseid liikutusi tegid. ,,Aga millest sina toitud?" tundis ta järsku huvi.

,,Sellest samast millest sinagi," vastasin, jälgides tema iga liigutust.

,,Millest mina siis toitun?" küsis ta naeratades.

,,Hetkel mitte millestki," sõnasin tõsimeeli.

Kööki täitis tüdruku helisev naer, lastes mul arvata, et kui keegi siin viibis, oleks ta tulnud meid välja viskama. Võib-olla oligi seda vaja, sest me olime äraminekuga niigi viivitanud.

,,Lõpetasid?" küsisin.

Ta naeratas mulle, asetades tühi tass lauale ja hüppas kõrgelt toolilt jalgadele ja kõndis esikusse.

,,Kuhu me lähme?" küsis ta.

,,Kuhu sa minna tahaksid?" tundsin huvi.

,,Ma ei tea," kahtles ta, ,,aga ükskõik, kus ma olen, pead seal kindlasti sina olema."

,,Oh, Nicole."

Ma ei arvanud, et suudan kellegi endast niiviisi hoolima panna. Panna tundma nii nagu tema tundis. Ta armastas mind ja see oli minu jaoks uus asi.

__________________________

A/N: Hei, kallid!Siin on teie kauaoodanud uus osa. Jah, ma tean. Ma venitasin sellega kaua, olles rünnatud igasuguste probleemidega, aga näete, ma seljatasin need. :)

Loodan, et teile meeldib, sest lõpp mulle täitsa sobib... vist. Noh, siit tuleb välja, et Tristan ei saa veel Nicole'i armastusega hakkama ja see on tema jaoks uus asi. Noh, jah, üritasin Miles'i vaatenurka selliseks viisakas teha, aga ei tulnud välja. Ma ei oska vist enam kirjutada. Või noh, oskan küll, aga halvemini. See kolmanda isiku vaatenurk enne Miles'i oma, tuli täiesti lampi, sest ma ei osanud alguses sinna midagi panna. See  on hea :).

Pilt on kohane. Laul on imeline! Ma armastan Emelit! Olge tublid. Iga väiksemgi naeratus toob päikese tuppa. Uskuge, ma tean, mida räägin. Nii et naeratage palju! :)

Madreia