Kokkuvõte patoloogilisest füsioloogiast
Patogenees - haiguse tekke ja arengu mehhanismid organismi, oragani, koe, raku ja molekulide tasemel. Kujutab endast kõike seda, mis kulgeb põhjuse tagajärjena.
Patogeneesimehhanismide käsitlemisel kasutatavad mõisted:
Patoloogiline reaktsioon - lühiajaline ebatavaline organismi reaktsioon mingi etioloogilise faktori mõjule.
Patoloogiline protsess - rühm omavahel seotud kohalikke ja üldiseid reaktsioone vastuseks haigusttekitavale faktorile ( N: palavik ja põletik). Nad on mittespetsiifilised, kulg sõltub nii etioloogilisest faktorist kui ka organismi reaktsiooni tugevusest. Iseloomulik on see, et kord käivitununa jätkub patoloogline protsess päriliku programmi alusel isegi etioloogilise faktori toime katkestamisel. Kutsuvad esile sekundaarseid protsesse. Patoloogilised protsessid moodustavad haiguse baasi. N: üks vistrik nahal. Võib olla polüetioloogiline. Haigus on tihti patoloogiliste protsesside kombinatsioon.
Patoloogiline seisund - sageli patoloogilise protsessi tulemus, kuid suhteliselt aeglasema kuluga ja staatilisem kui patoloogiline protsess. Paljud haigused lõppevad patoloogilise seisundiga. N: armkude, mis on tekkinud põletiku järgselt. On võimalik patoloogilise seisundi üleminek patoloogiliseks protsessiks N: armkoest areneb vähkkasvaja.
Patogenees jaguneb:
• Lesiogenees-kahjustuse kujunemine etioloogilise faktori toimel
• Sanogenees- organismi tervenemisele suunatud protsesside kogum.
Lesiogenees - õpetus, mis käsitleb kahjustuse tekkega seotud probleeme.
Elava organismi kahjustus molekulaarsel, subtsellulaarsel, rakulisel ja organismi tasemel kujutab endast selliseid struktuuri ja funktsiooni muutusi, mis ei soodusta, vaid takistavad organismi eksisteerimist teda ümbritsevas keskkonnas.
Kahjustuste liigitus
Pöörduv või pöördumatu kahjustus
Pöörduv kahjustus paraneb organismi sanogeneetiliste mehhanismide ja ravi toimel. Patoloogilised muutused taandarenevad, rakumembraan jääb terveks, rakustruktuur ja funktsioon normaliseeruvad. Pöördumatu kahjustuse kriteeriumiks on rakumembraani purunemine, mistõttu kahjustava faktori toime lõppedes pole enam võimalik normaalse rakustruktuuri ega funktsiooni taastumine.
Kahjustuse liigitus lokalisatsiooni ja leviku alusel
• Etiloogilise faktori toimel võib avalduda lokaalse kahjustusena N: piiratud koekahjustus trauma, põletuse ja toksiliste ainete toimel.
• Humoraalsel teel leviv kahjustus: etioloogiline faktor toimib ühes kohas, kuid kahjustuse koldest vereringe või lümfiteede kaudu levivad kahjulikud ained kahjustavad rakke hoopis kaugemalt. N: neerupealise säsi kasvaja korral tekib liigselt adrenaliini, mis avaldab üldist kahjustavat toimet, levides ülekogu organismi.
• Reflektoorsel teel leviv kahjustus. Normaalselt kindlustab refleksikaar teatud organismi funktsiooni. Kui refleksikaare mingis osas ( enamikel juhtudel on kahjustus refleksikeskuses) tekib kahjustus, siis kujuneb patoloogiline refleks. Esineda võib:
• Refleksikeskuse ülemäärane erutus (patoloogiline erutus)
• Refleksikeskuse pidurdus (patoloogiline parabioos)
• Erutuse ülekanne ühelt keskuselt teisele, põhjustades selle erutuse (patoloogiline dominant)
Kahjustuste liigitus nende avaldumise struktuurse taseme alusel
• Organismi tasemel. Hüpertermia ja kiiritustõve puhul on muutunud paljude organite funktsioon.
• Organi tasemel. Kopsupõletik, müokardi infarkt, neerupõletik jne.
