Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#26 - Annie [VIIMANE]

Seda kirja lugedes võiks sulle jääda mulje, et ma olen kurb. Või et ma nutan. Aga usu mind, kui ma ütlen, et ma olen praegu kirjutades sama tuim kui sina neil päevil, mil sa muutumas olid. Mäletad veel, kui hull see oli? Sa ei söönud, sa ei jaksanud kõndida, sa ei teinud midagi? Mina ei tea, kuidas see olla võis, sest ühel hetkel tegin ma köögis süüa, teisel hetkel tapsid sa mu, ja kolmandal ärkasin ma enda voodis, nagu midagi poleks olnudki. Ma olen sulle ammu selle eest andestanud, sest ma tean, ma mõistan ja ma ei olnud eriti selle vastu nagunii... See avas mulle uusi võimalusi – nagu näiteks aastaks Hispaaniasse minek, sealt arenes kõik ju omakorda edasi või mis? Ma tahan, et sa teaksid, et mul on väga kahju, et ma olin nii sitt sõbranna, et ma jätsin su klubis Harryga üksi. Anna mulle andeks, see on mu elu suurim viga. Kui ma poleks sind temaga üksi jätnud ega agiteerinud sind Dougi maha jätma, oleks kõik korras olnud, absoluutselt kõik. Mina veensin sind Dougist puhkust võtma, mina veensin su Harryga kokku saama – anna mulle selle eest andeks.

Peale seda intsidenti restoranis katkestasime me üldse suhtlemise ning tõtt-öelda on mul tunne, et ma olengi sulle ainult kehv sõbranna olnud, seega ma palungi, et sa ei jääks midagi lootma. Ma kinnitan sulle, mul ei ole plaanis tagasi tulla... kõike paremat sulle ja Dougiele, ma loodan, et teil läheb kõik hästi!

Kallis Dougie

Me mõlemad kaotasime sel päeval kellegi väga tähtsa, kellel oli suur roll meie elus. Ma ei suuda ette kujutadagi, mis tunne oleks kaotada vend – juba abikaasagi kaotamine oli piin, ja on siiani. Ma tahan, et sa teaksid, et ma olen südames sinuga ja ma loodan (või pigem olen kindel), et me kumbki ei unusta teda iial. Ma tean, et ma karjusin sinu peale, kui sa üritasid mind end tapmast peatada, aga anna see mulle andeks, ma ei suutnud sel hetkel korralikult mõelda.

Ma tahan, et sa teaksid, et ma armastasin ­- armastan - su venda rohkem kui ennast ning ta oli surres õnnelik. Tema viimased sõnad mulle olid „Palun anna mulle andeks.“ ja ma ei ole endiselt päris aru saanud, mida need tähendasid.. Kas ta oli tõesti nii üllas ja palus minult vabandust suremise pärast? Ta oli sinu pärast päev enne oma surma väga mures, ma tean, et ta hoolis sinust väga, samuti tean ma, et ta ei tahaks, et sa end mingilgi määral süüdi tunneksid. See polnud sinu süü. See oli paljude ebasoodsate asjade kokkulangevus, ma mõistan seda nüüd. Surm on karm, see hiilib meile ligi siis, kui me seda kõige vähem ootame, ja ta ei vali oma ohvreid selle järgi, kes seda rohkem väärib. Tom suri ebaõiglaselt, aga vähemalt suri ta millegi nimel. Sinu ja Annie õnne nimel.

Kas sa tead, mis ta ütles, kui teid veesõda mängimas nägi? Ta ütles, et te olete peast soojad. Aga ta ütles ka, et ta pole sind ammu nii õnnelikuna näinud... Gabriela. Mis asi oli Gabriela? Ma tean, et sa proovisid Anniet temaga asendada – muidugi see ei tulnud välja, sest kõik inimesed on erinevad ja Annie on ainueksemplar, vaatamata sellele, mida iganes Harry uskus. Me ei jõudnud sellest küll rääkida, aga ma saatsin Gabriela lennujaama ja ütlesin talle, et sa surid autoõnnetuses – ja sel hetkel ma mõtlesin, et ma ei oleks tohtinud midagi sellist öelda, olukord oli niigi pingeline. Ma tulin nii kiiresti, kui ma sain, aga ma jäin hiljaks, ja seda kannan ma endaga terve elu, nii pikaks või lühikeseks, kui see jääb.

Dougie ja Annie, hoidke teineteist. Ärge unustage, et kuigi me oleme surematud, ei ole me siin maal igaveseks, ärge võtke vampiiristaatust iseenesest mõistetavalt... teil tuleb paremaid päevi, ja teil tuleb halvemaid päevi. Ärge unustage kunagi, kui suured olid raskused ja kaotused, läbi mille te oma uue võimaluse saite. Pidage seda meeles, kui teil mõlgub mõtteis teineteise suhtes alla anda. Te olete igavesti, just nagu mina ja Tom. Te kuulute kokku, nagu mina ja Tom. Hinnake fakti, et te saate selle ka realiseerida.

Sellega on minu poolt kõik – ma loodan, et teil on vastused küsimustele, mis teil mõtetes olid. Ma lähen ära – kauaks, ei tea. Võibolla igaveseks. Võibolla ei pea ma otseselt kuskile minemagi, et lahkuda, ma ei tea praegusel hetkel veel. Ma ei kirjuta teile rohkem kirju ja ma ei tule teile külla, aga ma tahan, et te teaksite, et te olete minuga, minu südames, ja ma ei unusta teid.

-Agnes

Libistasin silmadega üle kirja, mille tindi mu pisarad veidi laiali olid ajanud. See ei olnud pelgalt hüvastijätukiri, see oli midagi enamat, midagi lõplikumat, eriti arvestades seda, et ta mulle oma ainsa mälestuse Tomist jätnud oli...

Mulle oli selge, et ma ei näe Agnest enam mitte iialgi.

_____

Kui see ei ole tõeline armastus, siis ma ei tea, mis on :D

Igatahes. Oli väga meeldiv teiega seda triloogiat jagada. Ärge unustage, et see pole veel kõik, umbes nädala pärast leidub anniepoynteri profiilil sellele sarjale järg. Seal on palju ootamatuid pöördeid, ma tõega soovitan seda lugeda :D sorry, et ma seda nii palju reklaamin.

Suur, suur tänu teile kõigile iga viimse kui hääle ja kommentaari eest, me tõsiselt hindame seda kõike nii-nii väga! :D Ma arvan, et selleks korraks on nüüd kõik :) Kena päeva jätku!