Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#20 - Agnes

„Ta peksis, vägistas, manipuleeris, valetas, ahistas, hoidis mind kinni. Peaaegu kuus kuud. Nii et ära palun imesta, kui ma eriti imestunud ei ole, kui keegi on „haige bitch”.”

„Okei, ma ei ütle siis enam midagi.“

„Aga mul on hea meel. Et teil läheb nüüd hästi.”

„Mul ka.“

„Ja anna mulle andeks, see, mis ma seal restoranis ütlesin. Sest mina ei öelnud seda,” ta raputas pead. „Harry käskis ütelda.”

„Ta kuulas meie vestlust pealt?“

„Ma panin kraanid jooksma, aga ta on Harry...”

„Seda ma mõtlesingi...“ Ohkasin. „Anna andeks, et ma ei saanud aru, et midagi valesti oli.“

„Mitte keegi ei saanud. See pole sinu süü, Dougie ütleb, et see on ainult Harry süü.”

„Mina innustasin sind ju Harryga rääkima... ja sundisin sind ööklubisse kaasa tulema... ja kui ma poleks olnud nii isekas ja ei oleks proovinud Tomi armukadedaks ajada, siis võib-olla oleksin ma suutnud seda ära hoida... Mul on nii kahju, Annie.“

„Vähemalt on sinuga kõik hästi – sul on Tom. Ma sain ka, mis ma tahtsin.” Ta kehitas õlgu.

„Ja see on Dougie?“

„Ei, ma ütlesin, et mis ma tahtsin – ma tahtsin Harryt ja sain, tahtsin teisi asju ka ja sain. Aga kõigel on oma hind. Ja kõige kõrgem on lunastuse hind.”

„Sul on õigus... tead, Annie? Ma tegelikult igatsesin sind nii väga.“

„Seda ma kuulsin jah teisest toast. Palun.”

„Annie, ma ei oska. Ma tõesti ei oska enam sinuga suhelda. Dougil oli kaks kuud, aga minul on ainult mõni tund, ja sa ei kuula mind ja sind ei huvita ja isegi, kui ma üritan asju paremaks teha, siis sind ikka ei huvita. Ma ei saa.”

„No vabandust, see ei ole ju minu süü... nagu sa ütlesid, siis sellised asjad muutuvad. Võib-olla me polnud kunagi sõpradeks määratud? Vaata, mida ma sinuga tegin.“

„Me ei hakka praegu sellest rääkima. Sa tead, et ma andsin selle sulle ammuilma andeks.”

„Aga fakt, et ma tegin seda, jääb alles.“

„Samuti fakt, et ma õhutasin sind Dougist lahku minema.”

„Ja ma nähvasin sulle seal restoranis.“

„Ja mina ei vaadanud sinu üle, nagu ma lubasin.”

„Okei, me mõlemad tegime vigu.“

Vaatasin otse enda ette. „Ja mis nüüd saab?“

„Kui see sitt läbi on ja sa mind oma pulma ei kutsu siis küll midagi ei saa.” Ta naeris.

Muigasin. „Meil on tegelikult plaanis millalgi see päris pidu ära teha. Sa võid mu pruutneitsi olla.“

„Ei, ma ei saa. See oleks küll väga vale... mina ja pruutneitsi,” naeris ta.

„Ma arvan, et need ei tuleks niikuinii eriti tavapärased pulmad. Aitad mul vähemalt ettevalmistusi teha?“

„Ma võin pärast koristada?”

„Mitte meie magamistuba...“

„Oh jeesus, ma ei mõelnudki magamistuba.”

„Miks mitte?“ muigasin.

„Aa... kui ma pean, siis ma võin, ma lihtsalt...”

„Ma tegin nalja, Annie,“ naersin. „Sa oleksid pidanud mu perse saatma või midagi... vähemalt selle padjaga viskama ja sarkastilise märkuse tegema.“

„Palun vabandust...”

„Ei, ära palu vabandust,“ ütlesin veidi tõsisemaks muutudes. „Ja ära sellepärast ka praegu vabandust palu. Räägi mulle, kuidas teil Dougiega läheb.“

„Me... tegime seda... esimest korda. Eile.”

„Kuidas oli? See märk on ka eile tehtud?“

„Jah, on küll. See oli... nii faking hea. Harryl oli nii suur, et me pidime iga kord eelmänguga ülikaua tegelema ja siis tuli ka mässata...”

Naersin. „Tundub, et see polegi alati õnnistus.“

„See ei olegi, türa küll, kui ma kunagi kellegagi peale Dougi seksima peaksin ja tal on mingi üle.. no ma ei tea, kui tal on suurem kui Dougil, siis ma lihtsalt jooksen ära.”

„Abielluge ka, siis ei lahuta teid miski.“

„Ei. Ma kardan teda.”

„Sa ei pea teda kartma. Ta ilmselgelt armastab sind.“

„Tjah. Harry tegi seda ka.”

„Kui sa ikka veel seda arvad, siis...“ Vangutasin pead.

„Ma tean nüüd. Aga siis ei teadnud. Ja samamoodi tean ma praegu, mis on mingi aja pärast „siis”.”

Ohkasin, ma ei julgenud enam midagi öelda.

„Agnes... oled sa kindel? Kas sa nagu tead, et ta armastab mind, või on see jama?”

„Ma tean, et ta armastab sind. Isegi Tom ütles täna, et ta pole Dougiet pikalt nii õnnelikuna näinud.“

„Ta teeb mu nii õnnelikuks...” Annie naeratas endamisi. „Minu ingel.”

Vaatasin teda, mul oli nii hea meel, et tal oli keegi selline nagu Dougie, eriti veel pärast kõike seda, mis temaga juhtunud oli. Ja ausalt öeldes ei tahtnud ma mõeldagi sellele, mis oleks siis, kui Dougi poleks olnud.

„Miks sa mind niimoodi vaatad, kas mul on midagi viga?“

„Ei. Sa oled õnnelik.”

____

Ma ei hakka midagi kommenteerima, september on käes :(  ei, lihtsalt ei. Palju õnne ja edu kõigile! :D