Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#7 - Agnes

„Huvitav... kas ta muutis su?”

„Muutis tõesti...“

„Nii armas, tahtsite koos olla ja siis ta muutis su? Tõeline armastus, jah?” Ta naeratas soojalt.

„Tegelikult... muutis ta mu, et mu elu päästa,“ vaatasin naist tähelepanelikult, talle näis see tõesti korda minevat.

„Su elu päästa?”

Hakkasin naisele just vastama, kui välisuksel järjekordset tormakat koputamist kuulsin.

Vaatasin teda segaduses. „Sa tõid kellegi veel kaasa?”

„Ei?“ vastas Victoria.

„Üks hetk...” kõndisin ukse juurde ja avasin selle kartlikult.

Ehmusin, kui märkasin seal Harryt seismas. „Hei?“

„Kus ta on?”

„Teda pole praegu kodus, helista talle?“

„Ah?” Ta vaatas mind peaaegu kurjalt. „Annie. Ma tean, et ta peab siin olema...”

„Annie?“ turtsatasin. „Me pole mingi üle poole aasta rääkinud, mina ei tea, kus ta on.“

„Kui sa mulle praegu valetad...”

„Ma ei valeta, tule nuusuta maja läbi, kui tahad,“ pööritasin silmi.

„Kui ta siia oma nägu näitab, siis anna mulle teada... kuigi ma juba vist tean, kus ta siis on, kui siin ei ole...”

„Mis teil üldse juhtus?“

„Ta läks lihtsalt ära? Me olime restoranis, ta läks vetsu ega tulnudki tagasi.”

„Mis asja? Äkki juhtus midagi?“

„Sellepärast ma muretsengi...”

Neelatasin. „Ma proovin temaga ühendust võtta... ta kõnedele ei vasta?“

„Kui me läksime välja, siis ta ei võtnud telefoni kaasa.”

„See on väga kahtlane... ma proovin Dougiega rääkida, äkki tema on midagi kuulnud, ja annan sulle siis teada?“

„Sa ei pea seda tegema, ma lähen kohe käin Dougi juures ära...”

„Kindel?“

„Jah, kindel. Anna mulle teada, kui ta siit läbi astub.”

„Muidugi,“ noogutasin.

„Aitäh sulle... Hea küll, nägemiseni.” Harry lahkus ning ma naasin Victoria juurde. „Vabandust, mul pole praegu enam üldse aega... ma pean paluma sul lahkuda.”

„Oh... nojah. Kas ma võin kunagi veel läbi astuda? Sinuga oli väga meeldiv vestelda.“

„Jah, millalgi... homme hommikupoole näiteks, kui sa tahad. Ma ei tea ju, kauaks sa jääd.”

„See kõlab väga hästi. Nägemiseni siis.“

„Nägemiseni,” võtsin juba kohe taskust telefoni.

Victoria kõndis majast välja, mina aga otsisin üles Dougie numbri, millele kohe ka helistasin.

„Hei, Dougie, kas Annie on seal? Ära küsi midagi, pole palju aega.”

„Tsau... on küll, jah... Aga sellele on hea seletus.“

„Mul on sellest ükskõik, Harry hakkas just minu poolt sinna sõitma, äkki tahtsite teada?”

„Oh fuck... aitäh, et sa teatasid...“

„Mis toimub? Harry oli mures.”

„Muidugi oli,“ turtsatas Dougie. „Kas Annie ei ole sulle tõesti rääkinud?“

„Ma pole temaga pool aastat rääkinud, peale seda kui... ühesõnaga, ei ole.”

Dougie ohkas raskelt. „Okei, praegu ei ole mul aega seletada. Aitäh uuesti.“

„Helistage hiljem või astuge läbi.”

„Jah, tsau praegu.“

Ilmselgelt oli mingi jama korraldatud, aga ma ei teadnud, kas peaksin kaasa tundma, peale seda kuidas Annie mulle öelnud oli...

Täna oli nii imelik päev olnud, soovisin, et Tom juba koju tuleks.

___

Da da dam! :D:D Mida Victoria küll tahab?! Ja miks...?

Well, minu arvutiga on nii tõsised jamad, et ma ei saa internetti. Me proovime sellega tegeleda, aga seni käin ma (loodetavasti) kord päevas ema arvutiga Wattpadis :D Lihtsalt teatan. Eh. Seega nüüd mõnda aega võib uuendamisgraafik väga ebaregulaarne olla :D