Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#4 - Tom

„Jah... aga ootame veel vähemalt aasta sellega, eks?“

„Jah, muidugi. Natuke peab endale ka aega võtma,” naeratasin. „Noh, muidugi ma tean veel ühte võimalust, me võiks mingi imiku vanemad ära tappa, nii et ta ei saaks kunagi teada... aga see on vist kole.”

„Ma ei suudaks midagi sellist teha...“

„Me teeme seda kogu aeg, me lihtsalt ei tea.”

Agnes langetas pilgu. „Ma... jääme täna koju, kui sul midagi selle vastu pole?“

„Alles tahtsid sa ju süüa... ära mõtle sellele liiga palju.”

„Ma tean, aga... mõtle, kui sinu armastatu, parim sõber, laps või ema ühel päeval ära kaob... ja siis ongi kõik. Mul pole enam isu...“

„Sa ei saa niimoodi mõelda, kallis... sa ei saa ju igavesti nälgima jääda sellepärast.”

„Ma tean...“ Ta tuli mulle lähemale ja ma ma võtsin ta kaissu.

„Kui sa tahad, võin ma sulle kellegi tuua, keda keegi igatsema ei jää?” pakkusin.

„Sa oled nii armas, aga kõiki jäädakse ju igatsema.“

„Mitte neid, kes üksi öösel tänavatel ringi kondavad ja uut doosi otsivad. Mitte neid, kellel pole kodu.”

„Lähme teeme koos selle asja ära,“ ohkas ta. „Katkine auto siis?“

„Katkine auto,” suudlesin ta juukseid.

Ta keeras end nii, et mind suudelda saaks. See kestis üsna lühidalt, ma ajasin end püsti.

„Kumma auto?“ küsisin.

„Minu oma on vist usutavam,” naeris ta.

„Eks vist tõesti,“ muigasin.

Võtsin peeglilaualt autovõtmed ning istusin rooli, meil oli paar minutit sõita.

„Kas sa ootad pagasnikus või metsas?“ küsis Agnes.

„Üks kord sain ma taga autopõrandal olla, teeme nii.”

„Teeme nii.“

Ma naeratasin ning peatasin auto metsa ääres. Jätsin võtme süütesse ning saatsin Agnesele julgustava naeratuse. Tüdruk läks autost välja ja avas kapoti, mina ronisin seni tahaistmele, siis põrandale, tema märguannet ootama. Ei möödunudki palju aega, kui ma kuulsin mingit autot peatumas.

„Heii!” kuulsin Agnese häält. „Kas te saate mind aidata?”

„Loomulikult,“ vastas mingi meeshääl. „Milles probleem?“

„Välja suri, ma ei tea... lihtsalt ei lähe tööle enam.”

„Ah nii... ega ma eriline mehhaanik pole, äkki soovite minuga linna sõita ja helistame autoparandusse?“

„Ma ei istu võõraste meeste autodesse...”

„Ah nii... aga eks ma siis proovin vaadata, mis viga on.“

„Aitäh,” kuulsin Agnese hääles naeratust. See mees vääris eesolevat lööki kapotiga vastu pead.

„Hei, aga enne, kas ma su numbri saaksin või midagi?“

Agnes naeris plikalikult. „Kui sa mu auto korda teed, siis saad.”

„Ma annan oma parima...“

Kõlasid veel sammud ja ma eeldasin, et nüüdseks vaatas mees kapoti alla. Jäin ootama Agnese märguannet.

„Kas sa oskad juba aimata, milles viga?” - see oligi see.

„Mulle tundub, et-“

„Agnes, türa! Ma ei jõua metsapeatustki teha, kui sa juba teisi mehi lantima lähed!“ hüüdsin vihaselt korraga nende vaatevälja ilmudes.

„Ma ei lantinud!” Ta vaatas mind suurte silmadega ja siis vaatas vabandavalt selle mehe poole. „Sorry, see on mu... elukaaslane, ma ei taha...”

„Ah et nüüd siis tuli meelde minu olemasolu mainida?!“

„Kas sa saad mind kuskile sõidutada? Palun ära lase tal mind jälle ära viia!” Tüdruk vaatas meest nii härdalt, et see tundus mulle peaaegu usutav.

Hetkega oli võõras Agnese mõju all, ta astus tüdruku ette ning vaatas mind vihaselt. Sel samal hetkel, kui ta otsustaski selja keerata, haaras Agnes mehe peast kinni ning üheainsa krõksuga murdis ta kaela. Mees vajus tüdruku käte vahele ning ma astusin neile lähemale.

„See on iga kord järjest usutavam, kui sa niimoodi ütled... õudne on,” naersin ja võtsin mehe tüdruku käest ära, panin ta meie auto tahaistmele.

„Oh sind,“ muigas tüdruk. „Temast pole sulle mitte mingisugust vastast, ja ma ei räägi praegu tugevusest.“

„Ta küsis su numbrit ja ma lootsin, et sa lähed seekord seda kergemat teed ja lööd kohe teda kapotiga vastu pead.”

„Mulle pakkus just huvi, kas ta on valmis minu kaitseks välja astuma. Isegi veidi kurb oli...“

„Ära hakka jälle, kullake...” Tegin esiukse talle lahti.

„Sorry, vabandust, ma ei räägi sellest enam...“ Ta krimpsutas nägu.

Seejärel istus ta sisse, ma lõin ukse kinni ning istusin siis ise rooli, hakkasin kohe sõitma.

Mulle ei meeldinud, et Victoria meie vahele juba nagu mingisuguse killu oleks löönud, otseselt polnud ju midagi muutunud, aga ma tundsin end veidi imelikult. Võtsin vastu otsuse, et täna õhtul pidime kindlasti koos magama. Seekord ei tahtnud ma, et miski selle ära rikuks, tahtsin oma naisega armatseda, seda polnud ju palju palutud?