Päevik

Iga kord, kui ma päevikusse sissekande teen, kuhu on märgitud päev, kuu ja aasta, avastan iga kord järgmise päeva õhtuks, et selle järgi on kirjutatud tundmatus käekirjas sama päev ja kuu, kuid aasta on alati erinev. Alati minevikus.

Kirjutasin hiljuti päevikusse: „13-07-2017 - Vaheaeg on läinud igavalt. Olen kandideerinud poodidesse tööle, aga seni ei ole keegi vastu kirjutanud. Saatsin neile kirjad nädal aega tagasi."

Tüüpiliselt peale päeviku täitmist lähen otsejoones magama. Mul ei tule kohe pähe, et peaksin koju jõudes päevikut täitma, kuna ema tahab alati, et ma teda aitaksin või valvaksin väikest õde, kes sai möödunul kuul kolmeseks. Ulakas väike tirts. Tahab alati mujale uidata ning kõike avastada.

Kuid iga hommik pärast ärkamist, istun ma ruttu toolile ja avan selle sama päeviku ning märkan, et võõras kirjas on keegi kirjutanud: „13-07-1692 – See on minu viimane sissekanne. Olen hukale määratud. Päikesetõusul mattun leekidesse."

Aastad on alati erinevad, aga sissekanded tunduvad alati olevat kirjutaja viimased sõnad. Naljakas on aga see, et need hüpped aastast aastasse on nii suured, nagu oleks kirjutajaid mitu.

Võtame näiteks minu eelmise aasta oktoobris kirjutatu: „11-10-2016 – Täna ei olnud midagi teha, seega vaatasin History Channel't. Mu õde õnneks ei virisenud, et ma kanalit vahetaks."

Ja minevik kirjutas – „23-10-1918 – Olen väsinud, see lihtsalt ei lõppe. Paugud minu ümber ajavad mind hulluks. Ma tahan oma pere juurde tagasi, aga ma lihtsalt enam ei jaksa. Andke andeks kõik, kes selle leiavad. Ma armastan sind, Julie."

Kohe sain aru, et kirjutaja tegi enesetapu.

Lehitsesin edasi

2007

1682

1854

1975

1455

2002

Need olid numbrid, mis jäid mulle silma, kui ma tagasi lõppu jõudsin.

Järgmine sissekanne minu poolt: „14-07-2017 – Olen uudishimulik, aga samas ka hirmul. Kes on need inimesed, kes kirjutavad minu päevikusse?"

Jäin ootama ning hommikuks oligi keegi kirjutanud: „14-07-1603 – Ära kunagi usalda kedagi. Nad on siin. Nad otsivad mind. Ma loodan, et nad jätavad mu pere rahule. Olen valmis oma saatusele vastu astuma." - Mõrvatud.

Nagu ikka täitsin ma päevikut edasi. Mitte enda pärast vaid mineviku pärast. Aasta on nüüd möödunud, aga midagi juhtus ning need mineviku varjud hakkasid lausetesse detaile sisse viskama. Kas ma vajutasin mingit nuppu, kuna kirjutasin päevikusse, et soovin surra?

Mineviku sissekanne: „30-04-1998 – Ma olin täis noorust täis. Vallatu, mässuline. Kuid kahjuks olin valel ajal vales kohas. Sõitsin rattaga mööda metsa, lähedal oli mahajäetud saekaater, kuid selle lähedal oli järv. Ma poleks pidanud seal peatuma. Nägin mõrva pealt. Nüüd ajavad nad mind taga. Ma jooksen kõigest väest, kuid komistan ja mind püüti kinni. Koksati teadvusetuks. Ärkasin üles, olin vana saekaatri lindi külge kinni seotud. Masin läks tööle ja suur teradega ketas hakkas tööle, lint hakkas liikuma. Olin pooleks saetud."

See oli esimene kord, kui minevik kirjutas pikemalt. Lõin päeviku kinni ning otsustasin, et teen kirjutamisele väikese pausi.

„05-05-1890 – Mind seoti puidust tooli külge, kott topiti vägisi pähe, käed ja keha seoti rihmadega kinni ning pandi mingi metallist müts pähe. Preester luges veel viimaseid palveid, küsis, kas viimaseid sõnu on, „Põrgus näeme!" karjatasin ning järsku tunnen tugevat valu, mu keha vappub, jalad hüplevad, näpud tõmbuvad krampi, silme ees näen sähvatusi. Tunnen kärsa lõhna, mu silmad hüppasid koobastest välja, tunnen kuidas soe vedelik erinevatest aukudes välja voolab." – Elektritool.