Why can't you love me?

|5.osa| Konflikt

"Ei noh, oled mõnest kaltsukast juba uued kapsad saanud?" kuulen enda seljataga tuttavat, aga õela ja kahjurõõmsat häält, kui ma mööda pikka ja rahvast täis koolikoridori klassi poole jalutan. Oi ei. Mitte Ruby ja tema kamp. Nagu teadagi, mõtles Ruby kapsaste all minu ketse. 

Ma teen põgenemiskatse, surun hambad kokku, ning lisan tempot, kuid see luhtub. Tunnen tugevat haaret enda õlal, ning kuidas mind tahapoole tõmmatakse. Selle tagajärjel kukun istukile, kuid ei ühegi sõnata, hakkan end kiirelt püsti ajama.

Naervate häälte taustal märkan, kuidas keegi mulle lahkelt käe ulatab. Tõstan pea, ning ma ei suuda oma silmi uskuda. See on Kyler. Tema näol on tõsine, ning esimest korda peegeldub tema näolt murelikkus.

Häbelikult võtan ta käe vastu, ning üllatavalt kiiresti tõmbab ta mu püsti. Ilmselt tänu oma musklis kätele ja kehale, mõtlen, kui püsti tõustes märkan tema käelihaseid.

Samal hetkel jäävad Ruby ja tema kamp vait. Nende üllatunud, kuid samas meelitatud ja veidi häbelikud pilgud on kinnitunud Kylerile, kuid tema oma jällegi mulle.

''Kõik korras?" küsib ta mulle sügavale silma vaadates, kuid mina - arg nagu ikka - viskan pilgu maha ja noogutan õrnalt.

''Sa oled siin uus?"  küsib Ruby järsku oma mesimagusal häälel, ja vaatab Kylerile moosinäoga otsa. Kutt pöörab pea tema suunas: ''Mhm.'' mühatab ta, ja ajab käed endale püksitasktutesse. Ta kulm on õrnalt tõstetud, ning ta võtab hoiaku, nagu on kohe valmis kellegi kaitseks välja astuma.

Ning järsku ta peabki seda tegema, kuna nurga tagant ilmub välja minu vend, kes üritab mul käest kinni võtta, ning mind sellest sasipuntrast eemale tõmmata. Kuid Kyler peatab ta, pannes mulle käe ette. Vaatan, silmad nagu taldrikud, veidi jahmunult poisse. Nemad aga jõllitavad üksteist mõruda pilguga. Ruby on neil üleüldse meelest läinud, ning samas ka see, et tema oli selle kõige põhjustaja. Ja kuna meie ümber on kogunenud päris palju rahvast, olen mina see esimene, kes Simoni ja Kyleri konflikti lahutab.

Kyleri pilk on endselt külm, kui ta järsult ümber pöörab, ning minema jalutab. Mu vend hüüab talle veel midagi järgi, kuid tema hääle summutab vali ja läbilõikav koolikell. Ta turtsatab omaette, ning suundub klassi, mina tema järel.

Rubyga ei taha ma enam tegemist teha, ning püsin vennal tihedalt järel.

Järgmisel vahetunnil üritan ma klassist väljudes meeöeheitlikult mööda koridori järgmisesse klassi põgeneda, et Jumala eest sellist segadust jälle ei juhtuks. Kuid kahjuks, põrkan ma kokku just isikuga, kellega ma e i tahaks kokku põrgata.

Õnneks suudan ma säilitada tasakaalu, ning vaatan tüdrukule otse silma. Ta on üks Ruby tallalakkujatest, Megan. Megan vaatab mind üleolevalt, käed rinnal risti. Tema nägu on täis mukitud, ning heleblondid juuksed kõrgel pealael krunnis. ''Vaata ka, kuhu sa kõnnid!" turtsatab ta mulle ülbelt näkku, ja lükkab mind enda teelt kõrvale.

Jällegi, ei ühegi sõnata, lasen enda huultelt kostuvale õrna ohke, ning jalutan edasi.

Ma vihkan kooli. Eriti Rubyt, ning tema tüdrukuid. Varem ma lausa kartsin siia tulla, kuid nüüd.. nüüd ma ei karda. Nüüd ma isegi tahan siia tulla. Võibolla köidab mind teadmine, et Kyler on siin, valmis mind aitama. Samas on valmis ka mu vend, mind Kyleri eest kaitsma,

Ma ohkan uuesti, kohendan kotti enda seljas, ning jalutan klassi,