*Nädal hiljem
Guys! Where the hell are you!? hõikasin üle maja ja kuulsin koheselt köögi poolt jooksusamme.
Here! kostus Ewertilt vastus.
Öelge mis jama see lahti on läinud? Ma oleksin teie maja ees peaaegu surma saanud! Üritaksite äkki fänne ohjeldada või midagi? küsisin üpris pahaselt ja viskasin räbaldunud jaki vihaselt maha.
Me ei tea mis toimub. Hea uudis on see et neid nii palju on, aga halb see et nad vist lõhuvad varsti värava maha. Kuidas sa üldse siia jõudsid? oli Ray kiire seletaja.
Maja tagant ronisin üle aia ja lippasin uksest sisse. Selline tunne nagu oleks maratoni jooksnud. avastasin siis et ma ikka veel hingeldasin.
Ou kuulge Fredy helistas. Ta tuleb siia. sörkis John trepist alla, Joe tema järel.
(Fredy-Mänedžer)
No siis ootame. pomises Alex veidike unise häälega ja läksime kõik koos majja. Võtsin vahepeal telefoni kätte ja läksin twitterisse et fännidelt midagi teada saada. Nagu ma nägin, polnud ma ainus kellel sama mure oli. Veidi aega hiljem sain kuidagi teada, et fännid said lihtsalt poiste aadressi teada ja tahavad nendega kokku saada.
Kuulge, ma uurisin praegu veidi ja sain teada et see hullukari tahab teiega lihtsalt kohtuda. Nuhkisivad teie aadressigi välja ja puha. ütlesin uudise edasi. Vastu kostusid vaid ohked.
Vajame uut asukohta. pomises John ja mängis laual olnud lusikaga. Kostus ukse paugatus.
Me oleme siin! hõikas John lusikat eemale visates.
Poisid, me peame kolima. Umm..Kes see on? jõudis üks helepruunide juustega mees kööki, jäädes mind mitte kõige viisakama pilguga vaatama.
Kathy Syer. Me oleme sulle temast rääkinud küll. pomises Ray ilmselgelt olles veidike pahane ja ka unine.
Oh jah, vabandust. Meeldiv tutvuda. Fredy Marcal. tormas mees minuni ja ramputas sõbralikult mu kätt.
Jah.pomisesin veidi tagasihoidlikult.
Nii poisid, mida varem me ära saame seda parem on. Kui teil on asjad siin siis need ka kaasa võtke, kuna meil pole üle tunni aega. Auto on ees ja turvad hoiavad teie hulle fänne kinni. Mida te enam passite!? Pakkima ja kohe! lausus meed käskivalt ja kogu istunud rühm hakkas ülemise korruse poole liikuma.
Kuna sa oled juba asjaga seotud, tuled meiega kui sobib? lisas Fredy, kui ma temast mööduma hakkasin.
Ma pean kaasa minema?!!? karjatasin mõtetes, aga väliselt jäin ma rahulikuks.
Muidugi. laususin välja ja sörkisin samuti üles, enda omaks saanud toe poole, kus mul sinna viidud riided olidki.
*
KATHY! Kas me saaksime autogrammi!?
Hoia poistest eemale!
kostusid läbisegi kümnete fännide karjumised. Millegi tõüttu suudsin ma eraldada rohkem negatiivset vastukaja kui positiivset. Poisid paigutasid end võimalikult minu ümber, justkui üritades mind kaitsta. Jah see töötas aga mitte minu kõrvade suhtes. Nägin veidi hiljem minibussi laadset sõidukit ning sinna me ka sisse läksime. Üks turvadest tõmbas meie järel ukse kinni ja nii me pool ehmunud pilkudega istuma sättisimegi. Keegi ei rääkinud sõnagi, vaid tõmbusid rohkem endasse. Masina mootor käivitati ja me hakkasime liikuma. Läbi kaardinatega kaetud akende oli näha, kuidas turvamehed ikka veel hullunud fännidega tegelesid. 10 minutit hiljem olid Alex ja Ray magama jäänud, toetudes teineteise vastu, Ewert vaatas lakke ja John tegi midagi oma telefoniga. Ma ise uurisin pilguga bussi sisu. Kõige enam oli huvitav istmete paigutus. Alustades tagant ettepoole, oli esimeses istmete reas 3 kohta, mis olid tühjad. Järgmises reas 4 kohta ja seal istusid John, Ray ja Alex. 3 rida oli teist pidi, nii et ma nägin otse Alexit ja Rayd magamas. Ning 4 rida oli samamoodi nagu rida millel Ewert, mina ja Joe istusime. Siis oli kaardinatega vahesein ja siis juhi koht (seal oli Fredy). Mu peas trummeldasid ikka veel need hõiked, mida olin kuulnud, ma ei saanud neist enam lahti, kuniks mul tekkis ka väike peavalu.
