Lükkasin võtme lukuauku. Keerasin ning see tegi lukule omase klõksatuse. Tõmbasin võtme välja ning avasin ukse. Ma polnud siin kuu aega käinud. Kuu aega pärast seda kui... ohkasin sügavalt ning jalatseid jalast võtmata astusin läbi esiku koridori. Lasin spordikotil õlalt maha libiseda ja vaatasin ringi. Kõik oli täpselt nii nagu see oli sellest saatuslikust päevast jäänud.
Maja oli haudvaikne. Astsun päkkadel kõndides koridori lõppu, vasakule poole jäi köök, paremale elutuba ning otse edasi uks, mis viis terrassile. Maja oli vastikult umbne, vihkasin seda. Tegin terrassiukse pärani lahti ja astusin tumepruuniks värvitud terrassile. Vaatasin hoovi ja märkasin asju, mida tahaks kohe minema visata.
„Hei!" hüüdis keegi. Ehmatasin. „Kukku? Alexia! Siin olen!"
Tundin nüüd naabrinaise Anita ära. „Tere."
„Kas oled nüüd tagasi?"
„Mitte päris."
„Mitte, et ta mind siin nüüd segaks aga Tobias igatseb oma koju."
„Ma võtan ta homme, kui sobib."
„Jaa jaa. Ega's ta mind ei häiri lihtsalt, tahaks ka sõita, ei julge võõrast koera kaasa võtta."
„Homme hommikul tulen."
„No selge siis. Kui ma sind kuidagi veel aidata saan, siis anna aga teada. Ma saan aru, et ega sul lihtne praegu ei ole."
„Ma tänan sind kõige eest, mis sa teinud oled, Anita. Aitäh."
„Jahm... Aga homme näeme siis! Head ööd!"
„Head ööd."
Anita tõmbas oma akna kinni ning olin üksi. Ohkasin taas. Läksin tuppa tagasi kuid nüüd võtsin saapad ikka jalast. Vaatasin juskui harjumusest külmikusse aga see oli tühi. Ju siis oli Anita koera võttes säilimatud toidud minema visanud.
Valus oli kõike vaadata. Iga viimne kui asi meenutas vanemaid.
Läksin teisele korrusele ema maalimistuppa. See lõhnas nagu alati, värvi järgi. Emal oli palju maale. Ta armastas maalimist. Kui mu ema oma esimest last, minu venda ootas, siis lubas isa talle, et ema saab nende ühisesse koju oma ruumi, et maalida. Isa küll ise väga kunstist lugu ei pidanud, tema eesmärgiks oli saada kohtunikuks aga kuna ta ema nii väga armastas, siis austas ta tema kirge maalida. Happy wife, happy life.
Muidu töötas ema kunstimuuseumi juhatajana. Isast sai peale aastaid kogemuste saamist austatud kohtunik. Ta tahtis veel riigikohtusse saada kuid elu lõppes varem...
See maja kuulus nüüd mulle. Vennale oli isa päranduseks raha ja jahi jätnud, esimese neist ta võib oma äri jaoks kasutada. Isa teadis, et vennal on äri laiendamiseks seda raha vaja ja et mul peab olema kindel elukoht. Isa oli mulle jätnud veel midagi väga erilist. Midagi, millest mina juba väiksena unistasin ja mis oli isale peale oma naise ja laste tähtsal kohal – Harley Davidsoni mootorratas. Kui see mulle nüüd meenus, kiirustasin garaaži.
Panin tule põlema ja imeilus tsikkel seisis omal kohal. Astusin sellele ligi ja imeltesin seda. Armastasin teda. Isa polnud jõudnud seda peale oma viimast sõitu puhastada. Silitasin selle pisut kulunud nahkistet.
Isa ostis selle, kui olin 13. Noore neiuna armusin sellesse kohe. Isa oli eeldanud, et saab sellega vennaga aega veeta kuid see paelus mind rohkem. Pidin siis alati isalt küsima, kas võin sellele peale istuda. Küllap oli see veidi kiusu pärast. Nüüd ei pidanud küsima. See oli minu. Isusin peale. Südamest käis torge läbi.
