KEELATUD ARMASTUS. Pimedusdeemoni I raamat (parandamisel)

Teine peatükk

                                                                          ஐ 2. ஐ                                                                                                                                                                          Skylynn 

Läksin vaikselt end puude varjus hoides maja taga oleva rõdu juurde. 

Mulle meenus rõdult maapinnale langevat vana katkist redelit nähes koheselt üks õnnetu kesköö, kui me Emilyga peolt tulime. Emily tahtis tuppa hiilida, ilma oma vanemaid üles äratamata. Ta astus redelil katkisele pulgale ja langes tubli nelja meetrise vabalangemisega tagasi maapinnale. Täpsemalt langes ta roosipõõsasse, mis oli kasvama pandud maja küljele. Loomulikult ta hakkas karjuma, kuna roosidel olid ju üpris teravad okkad. Ja mis sai hiilimisest? Emily vanemad ärkasid ja määrasid talle koheselt koduaresti. Nimelt olime me siis kuueteistkümne aastased ja peole minekud võisime kohemaid oma plaanidest välja visata. Karm. Jah, isegi mina pidin peole minekud unustama. Ma polnud kunagi kohanud selliseid vanemaid, kes vaikiks. Emily ema helistas kohe minu emale ja ütles, et ma andsin tema tütrele halba eeskuju ja jootsin ta täis. Peale seda ei lastud mul tükk aega Emilyle külla minna.

Kindlasti oli Emily paljude silmis kui emme ja issi õlul passiv täisealine naine. Tegelikult polnud asi päris nii; oma isiklik korter oli tal olemas, ta käis lihtsalt väga tihti ema ja isa juures. Emily oli ikka veel oma vanemate väike printsess.

Hakkasin ronima, jõudsin rõdule ja vaatasin läbi klaasist ukse Emily tuppa. Tegu oli toaga, millega seoses oli nii palju häid mälestusi. Rõduuks oli lukus, aga rõdu kõrval olev aken oli lahti. Ronisin kuidagi akna juurde ja siis läbi akna Emily magamistuppa.

Ja seal ta lamaski. Minu Emily, minu parim sõber. Ta lamas linade vahel nagu surnu. Nahk oli lubivalge nagu kriit. Silmaalused olid sinakad, põsed lohkus ja tavaliselt täiuslikud huuled lõhenenud. Kui ta aeglaselt sisse hingas kõlas vastik krabisev hääl nagu ta poleks üldse vedelikku saanud või keegi nagu keeraks mingi raamatu ülikrabisevat lehte.

Minu kingitud hõbedane sõrmus oli ta sõrmelt kadunud, aga see ei üllatanud mind. Ta sõrmed olid nagu spagetid. Naha alt oli lausa luid näha. Tekkis küsimus: kas talle üldse anti süüa? Väristasin õudusest õlgu.

Kuulsin trepil samme ja peitsin end kiirelt kardinate taha. Emily toa tumesinist värvi maani kardinate taha oli väga hea end peita ja nagu ma nägin, polnud ma ainuke, kes niimoodi arvas. Kardinatagune oli täis musti sulgi. Jah, just neid samu musti sulgi. Need olid täpselt samasugused nagu mu öökapil lebav kuldse läikega suleke. Kuidas need siia said?

Issand, ega ometi Emily selle tiivulise järgmine ohver pole?, käis mu peast läbi häiriv küsimus, mille ma kohe oma mõtetest välja viskasin.  

Õnneks kedagi hetkel tuppa ei tulnud, seega lükkasin kardinad eest ja astusin Emily voodi juurde. Enne seda haarasin maast veel ühe sule, et seda igaks juhuks kodus olevaga võrrelda. Põrnitsesin mornilt oma moondunud sõbrannat, kes meenutas ainult minimaalselt tavalist Emilyt.

Võiks öelda, et ma ei tahtnud teda äratada, kuna ta magas nii armsalt. Kuid ma ei saanud seda öelda, ma isegi ei mõelnud seda, kuna ta ei maganud armsalt. Ta nägi välja nagu koletis ja see polnud üldse meeldiv. Kui selline muundumine oli toimunud mõne tunniga, siis ma ei kujutanud ettegi milline ta järgmine päev võiks olla.

Ma ei tahtnud koju minna. Ma lausa ei julgenud, kuna kartsin, et ta on homseks surnud, aga ma ei saanud ka siia jääda. Ma ei saanud peita end kogu öö kardina taga, kuna varem või hiljem Emily vanemad avastaksid mu ja neile ei meeldiks see, et ma vastupidiselt nende tahtele siin olen. Ma võisin saada nakkusliku pisiku. Huvitav missuguse pisiku?