Jooksime koos põllul, nagu alati.
Õnnelikud, 5 aastased lapsed.
Tal olid lummavad tumedad silmad, mis särasid alati. Ta süsimustad juuksed ja kõrvaotsad veidiikene teravamad, kui minul, meenutas ta haldjat.
Imeilusat haldjat.
Teda ümbritses soe õhkkond, mis tõmbas mind tema poole.
Tihti lohutas ta mind, peale seda, kui kasuisalt jälle rihma olin saanud.
Alati, istus ta maha, ning ma panin pea ta sülle, ning nutsin.
Tavaliselt silitas ta mu pead, ning sosistas vaikselt sõnu, mida ma ei mäleta, ümises viisi, mida ma ei suuda meenutada.
Ohkasin.
Cate, teda ei ole enam.
Pisar voolas põselt, meenutades seda õhtut kui ta rääkis, et ta peab minema..
See kõik oli mu mällu justkui graveeritud. Tatoveeritud. Ja seda laseriga eemaldada ei suuda.
Veel pisaraid.
"Cath!"
Kasuisa..
"Jah?"
"Sa mõrd! Sa pidid tööd tegema! Mida sa pisardad!"
Sain hoobi vastu nägu.
"Jah, isa.."
Hakkasin edasi rapsima, temast mõeldes.
