"Claryssa" kostub alt ema meeleheitel hüüe. "Sa jääd jälle lootusetult hiljaks."
"Oh jeezas, järjekordne hommik"
podisesin omaette oma meelekohti hõõrudes.
Cass kurat tõuse juba! Lausub taaskord hääl mu peas.
Viskan ühe jala voodist välja, siis teise ja proovin püsti tõusta, kuid vajun väsimusest maha tagasi.
Üritan mööda maad vetsuni roomata ja mõtlen samal ajal, et kui keegi seda nägema peaks arvaks ta ilmselt et mu toas toimub terrori rünnak.
Vetsuni jõudes tõusen ja käin kiiresti pesus.
Panen riidesse ja teen kiire meigi.
Jooksen trepist alla, olles juba peaaegu alumisel korrusel meenub mulle mu koolikott.
Virutan endale mõttes vastu nägu ja keeran end kannapealt ringi.
Enda toas olles viskan kiiresti vajalikud asjad kotti ja suundun minekule, ise samal ajal ennast mõtteis kirudes.
Teen empsile kiire põsemusi ja juba jooksen välisukse poole.
Panen selga jope ja jalga oma mitte just kõige korralikkumad conversed.
---
Astun kooli uksest sisse täpselt sellel hetkel kui kell heliseb ja hetkeks on kõigi pilgud minul, mis paneb mind muidugi punastama, soovima ringi keerata ja oma pehmesse voodisse naasta, kuid edasi liiguvad kõik oma klasside poole.
Kiirustan kapini ja võtan sealt välja vajalikud asjad ning kõnnin klassi poole.
Astun vaikselt klassi, lootes et keegi ei pane mind tähele ja ma saan oma kohale hiilida, kuid see lootus puruneb kohe, märgates endal terve klassi pilku.
"Ja kust teie tulete Preili Clark?"
Juba tahan ma häbist maa alla vajuda ja ma tunnen kuidas veri vaikselt mu näkku valgub muutes selle punaseks nagu tomat.
Järjekordselt on mu hääl mulle justkui kurku kinni jäänud ja kui ma vastata proovin siis tuleb sealt kõigest vaikne podin.
"Heaküll mine kohale aga olgu see viimane kord" lausub õpetaja.
Ilmselgelt ta ei viitsi oodata kuni sa midagi öelda kavatsed.
Ma kuulen ta hääles ärritust ja väsimust.
---
Kõnnin söökla poole, pean täna üksi lauas istuma kuna meie gäng otsustas viimasel hetkel kooli mitte tulla koolis. Vähemalt nii nad ütlesid mulle.
Võtan endale kandiku ja laon endale sinna kausi salatiga ja vee.
Kõnnin meie tavalise laua poole.
Lauda istunud, hakkan vaikselt kahvliga oma toitu nokkima.
Kooli raadiost tuleb teade "Tere kõigile, teatan teile et 11.a klassi kuues tund jääb ära. Kena päeva."
Kuulen sööklas rõõmuhõiskeid. Jap Cass sul jääb 6 tund ära. Peaksid õnnelik olema.
Miks? Järjekordselt jääb mu lemmik tund ära.
Viin kandiku ära ja kõnnin kappide juurde. Võtan vajalikud asjad ja hakkan kodu poole minema.
Kuulen kuidas mu telefon järsku helisema hakkab ja võpatan, pillates sellepärast oma kodu võtmekimbu maha.
"Kurat" haaran ühe käega võtmete poole ja teisega üritan telefoni vastu võtta, ilma helistaja nime vaatamatta.
"Jaa Claryssa kuuleb"
"Ou Tsau Cass"
"Ära kutsu mind nii, palun, sa tead seda"
"Jaa sorry Cass..y" kuulsin Lucast vaikselt naermas.
"Aga mis sa täna teed?"
"Emm... ilmselt naudin nädalavahetust.."
"Jaja plaplapla vaatad netflixist filme." Segas ta mu jutu vahele.
"Ei aga tegelt me teeme teistega väikse peo," ütles ta pilkavalt.
"Lily juures. Muidugi sina oled ka oodatud. Kell 8." vuristas ta ette.
"Aga jap tsau lav ya." Lõpetas ta kõne mu vastust ootamatta.
Vaatan kella, see näitab viite. Järelikult on mul veel natuke aega iseendaga olla.
Keeran ukse lukust lahti ja astun sisse. Viskan jope lohakalt konksu otsa ja tõmban conversed jalast.
"Hei ma olen kodus!"
Kui vastust ei tulnud tuli mulle meelde et vanemad on tööl ja Sandra lasteaias.
"Carmella ma olen koduuus!"
Juba jookseb näugudes minu poole mu armas kass.
Panen talle köögis süüa ja lähen oma tuppa.
Otsustan natuke magada et õhtul paremini üleval püsiksin.
Juba hakkan magama jääma kuid kuulen enda telefoni piiksumist. Sirutan käe selle järgi ja avantelefoni.
Mulle tuli sõnum... Lucaselt
Ohh ei see ei saa võimalik olla.
___________
Heips, see selle raamatu esimene osa siis. Kui meeldis siis andke teada väikse tähekesega seal all või üleval nurgas.
Armastan❤️
Ally
