"Sandra, tule kööki!" hüüdis ema alumiselt korruselt. Mis jälle vaja on? küsisin endalt pahuralt mõttes. Meie läbisaamine emaga ei ole just kõige parem, või kui täpsustada, siis me lihtsalt ei mõista üksteist. Jah, ma tean, et ta armastab mind üle kõige, aga kuidas on võimalik, et 47-aastane naine käitub nagu 12-aastane?
"Kuhu sa jääd?" hüüdis ta uuesti.
"Juba jooksen!" karjusin talle vastu. Heitsin pilgu kellale. 9.50!? Miks ta mind 9.50 üles äratab? Praegu on laupäev, ma tahan magada!
Ajasin end vastumeelselt ja omaette vihaselt pomisedes sooja teki alt välja. Haarasin kapi nurgast, sest mul läks liiga järsust tõusmisest silme eest mustaks. Õnneks läks see mõne sekundi pärast üle ning kohe, kui olin kindel, et suudan seekord ilma kapi toeta püsti seista, võtsin kapist esimesed püksid mille kätte sain (need osutusid mu lemmik dressideks) ning musta maika ja panin end võimalikult kiiresti riidesse, et ema jälle karjuma ei pistaks. Juustega ei viitsinud ma ausalt öeldes midagi peale hakata, niisiis avasin oma magamistoa ukse ning võtsin suuna köögi poole. Ahjaa, unustasin end ennist tutvustada - mina olen Sandra Hydes, 17-aastane neiu Tallinnast. Olen väga suur Directioner ning ma olen lootusetult Niallisse armunud *naerukoht*.
"Istu maha," ütles ema, kui olin alles poole jalaga köögis. Istusin rätsepaistes laua kõrvale põrandale, mille peale ema mind vaid altkulmu põrnitses.
"Mida? Ise käskisid maha istuda," irvitasin. Ema viipas pöidlaga tooli poole ning väsinult tõusin maast püsti. "Just sain mugava asendi sisse."
Ka ema võttis laua taga istet, suunates oma viha täis pilgu minule. Alles nüüd märkasin ka ema kõrval istuvat isa, kes uuris mingit ajakirja. Mõne hetke pärast ema pilk leebus ning ta ulatas üle laua ühe valge ümbriku.
"Mis siin sees on? Mingi sünnipäevakaart jälle või?" küsisin halvakspanevalt. Ma vihkan selliseid "üllatusi".
"Vaata ja siis saad teada!" vastas ema taas ärritudes. Okei, parem oleks teda mitte närvi ajada rohkem.
Avasin umbusklikult ümbriku. Esimene asi, mis mulle vastu vaatas, oli krediitkaart, kaks lennupiletit Inglismaale ning kaks VIP-piletit One Directioni tuurile, mille lõpushow pidi toimuma nädala aja pärast Londonis. Kiljatasin rõõmust ning oleksin äärepealt oma tooliga ümber kukkunud. Jooksin nagu segane mööda maja ringi ja karjusin rõõmust. Kui ma lõpuks enam-vähem maha rahunesin ning suutsin paigal püsida, küsisin emalt kahtlustavalt, milleks kaks piletit.
"No ma ei tea, ma arvasin, et sa tahad mõne oma sõbranna kaasa kutsuda..." sõnas ta kohmetult. Ei tea kelle?
"Aa okei, aitäh!" tegin head nägu ning kallistasin vanemaid. Olin ülimalt õnnelik ning kui mul oleks tiivad, oleksin kohe praegu läbi lae avakosmusesse lennanud. Haarasin piletid enda kätte ning jooksin oma tuppa. Haarasin kohe telefoni järgi ning valisin numbri.
"Mida sa raibe tahad? Tead ka, mis kell on?" küsis pahur, unine hääl teiselt poolt toru.
"Mina annan sulle tasuta lennu- ja 1D VIP-pileti ja vastu saan sellise tervituse? Pean vist kellegi teise kaasa võtma..." teesklesin solvunut.
"Oota mida sa teed?" oli Emily, mu parim sõbranna, paugupealt ärkvel. "SA VIID MU 1D KONTSERDILE?"
--------------------------------------------------
* 4 päeva hiljem, kolmapäeva pärastlõuna *
Vaatasin veel kord oma asjad üle, et mu kõik ikka kaasas oleks. Riideid ma palju ei võtnud, sest nagunii oli meil Emilyga kindel plaan Londoni poode rüüstama minna, eriti selle pärast, et mul oli nüüd krediitkaart ja ma võisin võtta kõike, mida hing ihkab. Kui olin veendunud, et kõik on olemas, võtsin oma hiigelsuure kohvri ning lennutasin selle trepist alla, sest see oli nii raske, et ma ei jaksanud seda tassida. Spordikoti võtsin omale õlale ning isa viis mu kohvri autosse. Panin esikus omale UGG'id jalga ja jope selga ning istusin auto tagaistmele. Mõelda vaid, juba 4 tunni pärast olen ma Londonis! (A/N mul pole õrna aimugi, kaua lennujaamas aega läheb ja Londonisse sõit kestab, nii et pakkusin aega üsna huupi)
