Forseliuse seminar

Keelatud vili on magus.

,,Teid pagendatakse kah siis ära?'' kostub kusagilt küsimus. Seisatan, asetades kergevõitu kohvri maha ning vaatan ringi. Mu näole tekib naeratus, kui näen, kellega tegu. Võtan mütsi peast ja hoian seda, võib-olla pisut arglikult, enda pihus. Maanus nõjatub vastu kasepuud, näol kerge muie. ,,Te siis teate?'' otsustan vastu pärida. Ta mühatab ning vastab küsimusele küsimusega, nagu ikka: ,,Plaanisite hüvasti jätmata lahkuda?'' Tunnen seepeale teravat valu rinnus, mida proovin eirata. ,,Mitte, et see mulle kuidagi meeltmööda poleks...'' lisab ta siis vaiksemalt ning me mõlemad teame, et see on väär.

Hingan sisse ja välja, teadmata, mida kosta. Hoian enda pilku maas, kuna ei tea, mida teeksin, kui mehele otsa peaksin vaatama. ,,Te teate ju ehk, et see on vaid mõned kuud. Ma olen enam kui kindel, et Te saate kenasti ilma minuta hakkama.'' Mõtlen hetke, vaikses õhtupoolikus vaid rohutirtsud siristamas, ning otsustan selgituseks lisada: ,,Te olete oivaline sulane ja harjapää. Ehk sobitute siin rohkem ilma minuta. Hoidkem meie külarahvast, eksole.''

Mees eemaldub puunajalt ja sammub vaevaliselt minu poole. Ta oli alles taastumas õnnetusest mõisapõllul. Ta ristab käed selja taga, pilk rohusel maapinnal. Pean tõdema, et mind haavab teda niimoodi näha, kuid tean, et räägin õigust. Kõigest paar kuud seminaril kuni ma pidin naasma. Maanus tõstatab pea ning meie pilgud kohtuvad. ,,Eks nautige oma reisi ning tehkem uhkeks meid ja Teie vanemaid,'' kostab mees, hääl tume ja kare. Ta asetab käe mu õlale ja pigistab seda hetkeks. Ma noogutan.

,,Teadke, Maanus-härra, et ma ei lakka Teile mõtlemast,'' ütlen ning kummardan kähku, jättes hüvasti. Ta heidab mulle veel viimase pilgu ja tammub siis tagasi talumaja poole. Haaran kohvri ja lükkan lodu taas pähe, asudes teele. Kõigest mõned kuud.

---

Kui naasen, jooksevad talu lapsed ja vanarahvas minu tagasitulekuks mulle vastu. Naeran, sasides laste päid ning neid pooleldi emmates. ,,Kuda siis Forseliuse härra kaes?'' pärib eit. ,,Seminar oli maide, eks ikka,'' kostan vastuseks. ,,Parema meelega leiaks ma aega siin puumaal, kas pole?'' soosin vanurite heameeleks. Selles on muidugi tõde, seda ma ei saa laita. Kabujalad hakkavad omavahel nääklema ja taat ajab nood minema.

Silman mõisapõlde, ere varakevadine päike näol säramas. ,,Ei tea, kas Säina-härra ka kusagil paista on?'' otsustan küsida. Eit ja taat vaatavad üksteisele hetkeks otsa, kuid kehitavad siis õlgu. ,,Eks see susi siin kuskil ikka on,'' ühmab vanamees, lööb mul selja sirgeks ning sammub siis mooriga tagasi talumajja. Vantsin nende järel, kui kuulen korraga tuttavat häält kõrvus. Lõokese laul. Meie salajane kutsung. Naeratan endamisi ja heidan kohvri murule, liikudes kiirustades heinaküüni poole, mis oli meie kokkusaamiskoht.

Tõmban kriuksuva ukse raskelt lahti ja näen kohe Maanust keset tühja ruumi seismas. Tema pilk kohtub minuga ning me näole tekib naeratus. ,,Kae, härra Siig, on meeldiv taas Teie nägu kohata,'' ütleb mats muheldes ning ka mina kõgisen naerda. ,,Maanus-härra, ka mina pean möönma, et olen Teie nägu nähes elevil,'' poetan sõnakest. Lage ruum kostub paksu vaikusega. Meeshing astub mulle tasaselt lähemale. ,,Kas...'' Me vaatame ümberringi, nähes ei ühtegi hingelist. ,,Kas ma tohin?'' pärib Maanus härrasmehelikult, sirutades käe mu poole. Haaran tema peost ja ohkan, sulgedes silmad. ,,Heameelega.''

Ta astub mulle lähemale, kõigest sentimeetrid meie vahel, tema soe hingeõhk mu näol. Tõsi, see on küll segu tubakast ja õllest ning mitte nii meeldiv, kuid see on ikkagi Maanus. Minu Maanus. Mees hoiab teise käega mu põsest, pühkides ära pisara, mis sinna enesele teadmata tekkinud oli. Naeratan. ,,Ma poleks arvanud, et isand Ustav minu pääle pisaraid poetaks.'' Kortsutan selle märkuse peale kulmi ning mõtlen juba vastuseks argumenti, kui tunnen hingelist tungi - igatsust - ja otsustan meest suudelda.

,,Maanus, sa tähendad mulle rohkemat kui terve me elu. Sina oled minu elu.'' Ta astub sammu tagasi, jäädes mulle suu pisut avakil otsa vaatama. Tühjas ruumis on vaid meie väsinuid hingetõmbeid kuulda. Pigistan tema kätt, mis meie kehade vahel endiselt ühendatud on. Mees vaatab hetkeks maha, muheleb vaikselt ja pigistab siis vastu, suudeldes hellalt mu kulunud ja räsitud nukke. ,,Ma võlgnen sulle oma elu, Ustav. Ilma sinuta poleks minu hing järel. Sina oled minu hing, ja minu lootus. Minu arm.''

Me seisame mõnda aega vaikuses, üksteist lihtsalt hoides. Kaetud magusas armastuses ja teineteise saladustes. Teades, et ükskõik, mis edasi saab, või kui raskeks ajad lähevad, on meil üksteise mõistvus ja arusaam. Et me olime loodud olema. Maanus ja Ustav. Ustav ja Maanus. Igavesti, igas elus.

,,Mis sa arvad, kui me sinu tagasitulekut õige tähistaks?''

Muhelen. ,,See oleks hää mõte.''

...

Mehed löövad oma napsiklaasid kokku, mõlemil suur naeratus näol.

,,Paremate aegadeni.''

...

Paremad ajad ei tulnud kunagi. Maanus suri varakult, põhjuseks ületöötamine ja nälg. Ustav oli sellest nii rusutud, et otsustas endalt elu võtta. Peagi pärast seda saabus Vene aeg nii et ehk oli nii just parem.