Avan silmad ja tunnen oma sõõrmetes kohvilõhna. Tõusen istuli, ajan selga lohvaka t-särgi ja hõõrun silmi. Tuppa paistab ere päike. Astun akna juurde ja teen selle lahti. Jahe augustiõhk tungib tuppa ning toob mu ihule väikse piisa. Sirutan käed lae poole ja ringutan. Ehmun, kui kellegi jääkülmad käed ümber minu põimuvad ja aknalauale kohvitassi panevad.
,,Ma ei osanud sind oodata,'' lausun seda tasa ja väga õrnalt panen oma käed võõra omadele, justkui kartes, et see portselanikarva nahk katki võiks minna. Silitan hellitavalt ta käsi.
,,Ma ei plaaninudki tulla.'' sõnab ta sosinal. ,,Miks sa siin külmas kükitad, väljas on juba jahe,''
Kuuldes vaid ta esimest lauset, mõtlen, et ta tuli siiski. Keeran end tema käte vahel ringi ja kallistan teda tugevalt. Tahan libistada oma sõrmed läbi tema pikkade juuste. Tõstan käe, et seda teha, kuid põrkun siis tagasi.
,,Johan, mida sa oma juustega teinud oled?'' ma kõlan liiga järsult ja ehmunult, kuid ta muigab ja vaatab aknaklaasilt oma peegeldust.
„Kas sulle ei meeldi?“ küsib ta. Vaatan teda ja vean käega üle tema kiila pea. Peegelsile. Ta on ilmselgelt oma uue soenguga väga rahul.
„Ei, see on…hea.“
Ta haarab mu käest.
„Tule, lähme!“ just nagu väikene laps tormab ta välisukse poole, mina tema kannul.
„Kuhu?“
„Mul on sulle üllatus.“ ta on ülimalt elevil ja kuigi mu sisetunne käsib mul tuppa jääda, järgnen ma talle siiski. Ma tean, et ma ei tohiks, aga lähen ikkagi.
Astun lifti paljajalu ning seljas on mul vaid õhuke särk.
Ma olen alati lifte põlanud. Neis on suured peeglid ja need on kitsad ja..
Lift seiskub järsu jõnksatusega kahe korruse vahel.
..ja need seiskuvad.
Johan klõpsib kõikvõimalikke nuppe ja mina hakkan samal ajal paanikasse sattuma. Et end rahustada, istun ühte nurka maha ja vaatan põrandat. Johan uurib oma uut soengut.
„Heh, ma polegi seda veel kõikidest külgedest näinud.“ muigab ta, kuid vaatab siis kiirelt ja kordamööda igasse peeglisse.
„Candy, siin on veel midagi,“ tema hääl väriseb ja ma tõmban end kägarasse ning langetan pea.
„Ära tee mulle nii, Johan,“ sosistan seda nii vaikselt, et kahtlen, kas ta üldse kuuleb.
Liftiuksed avanevad, ilma et me vahepeal sõitnud oleks ja Johan tormab välja. Oleme esimesel korrusel.
„Lähme palun tagasi.“ ma peaaegu, et anun teda, kuid ta ei tee kuulmagi. Ta raputab pead ja aitab mu püsti ning me astume välja. Siin on jahe. Vaatan teda veelkord anuvalt, kuid ta näib üllatavalt enesekindel.
Minu käsi ühendatud tema omaga, veab ta mu majadevahelisele muruplatsile ja näitab uhkusega üht väikest puud. Ma ei suuda naeru tagasi hoida.
„Mis see olema peaks!?“
„Õunapuu. Sulle. Ma tean, kuidas õunad sulle maitsevad.“
Ta on totter. Kortermajade vahel ei kasva ju õunapuid. Jätan talle selle ütlemata, ma vaid naeratan ning pistan siis maja poole jooksu ja Johan järgneb mulle.
Ta saab mu kätte alles trepikojas, kui ma trepist üles hakkan minema.
„Miks sa treppidest lähed? Üheksa korrust on päris palju.“ muigan ja ütlen talle:
„Sa võid ju selle surmakastiga sõita, kui mina ei astu sellesse lifti enam jalagagi.“
„Teeme siis võidu: mina liftiga, sina jala.“
„Nõus!“ hüüan seda juba pooleldi joostes.
Üles jõudes kuulen, kuidas lift ikka veel sõidab. Istun liftiuste vastu põrandale. Lift jõuab pärale rohkem, kui kümne sekundi pärast ja uste avanedes näen ma kõigepealt Johani jalgu kõlkumas umbes kolmekümne sentimeetri kõrgusel maast.
Sõnatult ajan end püsti ja astun korterisse. Lukustan ukse ja toetun siis sellele.
Ja mitte kunagi enam ei astu ma mitte ühtegi lifti. Ning trepid jäävad mu südamesse kogu mu eluks.
