Kõnnin mööda hämarat kõrvaltänavat. Kõik on pime ja kuu näitab mulle teed. Tänavalaternad kustusid juba ammu. Tänav hakkab juba lõppema, kui silman tuttavat maja. Ma seisatan ja kaalun tagasipöördumist, kuid siis meenub mulle see, kuidas ta mu eest võitles, kui keegi teine sai kasvatusõiguse.
Ohkan vaevukuuldavalt ja märkan tänavaäärel kahte kooliealist tüdrukut magamas. Kodutud. Nad on igal pool. Tänavate peal ja all. Kuid keegi ei näe neid pea kunagi. Nad on kui kummitused. Sa ei näe neid, kuid tead, et nad on seal. Vanad ja noored, tugevad ja väetid. Kui sul veab, võid leida isegi mõne oma tähetunni mööda lasknud kuulsuse. Igat su sammu jälgib vähemalt sada silmapaari, millest sa teadlik pole.
Aeglaselt, kuid enesekindlalt jalutan maja tagaukse poole. See on irvakil. Astun sisse ja mu ninna tungib tuttav lõhn. Lähen trepist üles ja iga astetud sammuga meenub mulle veel üks kild minevikust:
Isa stuudiosse jooksmas.
Isa ema pead oma süles hoidmas.
Isa mind sülle haaramas, määrides mind nii ema verega.
Isa minuga sellest samast trepist alla jooksmas..
Suure vaevaga jõuan lõpuks üles, pea mälestustest lõhkemas ja ootamatult hakkab mu silme ees lahti jooksma film hullumaja-aastatest.
Seisan stuudio ukse taga, nutt kurgus. Sulen silmad ning vajutan linki. Uks vajub lahti ning ma tunnen valgust oma silmadel. Kuulen unelaulu ja avan silmad. Ta istub seal, kus istusin minagi ligi viisteist aastat tagasi. Ja hoolimata sellest, et ta istub sealsamas ja näeb tervet ruumi, ei märka ta mind. Vaatan põrandale. Veri on imbunud palkidesse ja seal on plekk.
Kõik, mis mu emast alles on, on vereplekk põrandal.
Üritan seda plekki eirata ning astun selle õnnetu mehe juurde. Ta hoiab käes pampu. Ta laulab sellele. Neelan alla pisara ja kükitan ta kõrvale. Ta näeb välja nii…Vana..
Ettevaatlikult asetan oma käe ta õlale. Ta tõstab pilgu ja vaatab mulle silma.
„Isa…?“ ta raputab pead.
„Ma ei ole su isa. Ma ei ole enam kellegi isa. Candy anti Harrile ja Candy on nüüd surnud.“ tema hääl on vaikne ja kurblik. Hellitavalt vaatab ta oma pampu.
„Candy suri ära ja läks sinna, kus on pilved ja päike ja..ja tema enda vikerkaar. Ja vikerkaare lõpus ongi kullapada.“
„Jah, isa. Vikerkaare lõpus ongi kullapada.“
„Ma tahan tema juurde. Ma nii väga tahan.“ sosistab ta vaikselt ning tema silmadest langevad soolased pisarad.
„Kas sina oledki ingel?“ küsib ta äkitselt. Mina ja ingel? Ehmun, kuid vastan:
„Jah, mina olengi. Ja Harri on ka surnud. Aga tema ei ole seal, kus Candy. Harri on palju halvemas kohas.“
Mees ehmub „Kuidas..?“
„Ta kukkus ja..lõi pea ära.“ ebalev, kuid piisav vastus.
„Ja nüüd aitad sa mu Candy juurde, eks?“ ta kõlab nii lootusrikkalt. Ta tahab seda nii palju, et ma ei oska teha muud, kui noogutada. Ta naeratab.
„Sa oled nii hea.“
„Ma tean,“ otsin taskust välgumihkli ja annan selle talle. „sa tead, mis teha.“
Üksik pisar veereb mu põselt, kui ma ta laupa suudlen ja ta sõnagi lausumata püsti hüppab ning seintelt tapeediribasid lahti rebib. Ükshaaval süütab ta need.
Tõusen vaikselt ja sammun ukseni. Ma tahan joosta, kuid selle asemel vaatan tagasi ja ütlen leeke vaadates „Ma armastan sind, isa.“
Ma ei usu, et ta seda kuuleb, kuid näen, kuidas ta peegelpilt mind hetkeks vaatab.
Ruttan trepist alla ja siis uksest välja.
Hommikuks on majast järele jäänud vaid varemed.
