„Miks sa siin istud?“
„Kus ma siis istuma peaks?“
„Küsimusele ei vastata küsimusega.“
Vaikin ja vaatan silla all sädelevat vett. Ta seisab ja ulatab mulle käe. Viin oma pilgu temale.
„Äkki ma ei taha püsti seista.“
„Aga mina tahan sinuga tantsida.“
Naeratan. Ma haaran ta käest. Kui ma püsti tõusen, tõmbab ta end õrnalt vastu mind.
„Meil pole muusikat.“ ja sild on väga-väga ebakindel. Mahedalt ütleb ta:
„Meil ei ole seda vajagi.“
Veel hetkeks liibub ta mu vastu, kuid pöördub siis ja läheb, tõmmates mind õrnalt kaasa.
Vaatamata kõhklustele, järgnen ma talle.
Kõnnime läbi peopaiga – enamus on juba pildi tasku joonud. Kuna ma ümbruskonda ei tunne, järgnen talle pimesi. Jõuame lagunenud kortermajani, ühest aknast paistab valgus. Minu imestuseks suundume me just sinna. Hingan sügavalt ja üritan end rahustada. Tema soe käsi mu peos muudab mind rahutuks. Tunnen, nagu oleksin ma väikene laps, kel on käes pulgakomm, mida veel lahti rebida ei tohi. Astume korterisse. Keegi istub köögis, kuid me tuhiseme temast kiirelt mööda. Me liigume mööda koridori edasi, kuni ta lõpuks ühe ukse lahti lükkab. Tuppa sisenedes tungib mu ninna viirukilõhn. Ootamatult tõmbab ta mu lähemale ja ma kuulen ta südamelööke. Ta suudleb mind ja ma sulan tema embuses. Koos vajume me üsnagi räpase väljanägemisega üheinimese madratsile. Kergelt vabaneme me oma riietest. Ta suudleb mind kirega. Suudleb mu kaela, rindu, käsi..
Aeglaselt, kuid kindlalt liigub ta käega mööda mu tagumikku ja jalgu ning jõuab siis reieni. Aeglaselt liigub tema pehme käsi mööda mu reie sisekülge ülespoole.
Ma oigan vaevukuuldavalt ja vaatan tema küünlavalguses helkivat nägu. Ta naeratab, kui mu hingamine kiireneb ja ma teda ahnelt suudlen. Tõmban teda endale lähemale ja nii liibuvad me kuumad kehad tihedalt teineteise vastu.
Äratan ta suudlusega kõhule. Väljas on endiselt hämar. Teen keelega ümber ta naba ringe ja liigun siis allapoole. Ta sasib mu juukseid ja mõmiseb vaikselt.
Hommikul virgudes avastan, et olen üksi. Ajan selga oma maikasärgi ja püksikud. Astun toast välja ja võtan suuna köögi poole. Jõudes ukseni, tunnen ära endiselt laua ääres istuva kuju ja peaaegu hüüatan:
„Johan?“ kuuldes mu imestust, tõstab ta pea.
„Candy, sind poleks küll osanud oodata.“ kallistan teda.
„Siin süüa on midagi?“ oi, ma olen näljane.
„Otsi ise midagi, see on tema korter.“ Johan näib morn. Sõnagi lausumata paneb ta lauale paberilipaka ning tõuseb siis püsti. Olen liiga näljane, et sellele hetkel tähelepanu pöörata. Vaatan kõik kapid ükshaaval läbi.
„Miks on ta endale korjanud ligi kümme kilo tatart?“ küsib Johan surmtõsiselt sel ajal, kui mina kõnealuse kapi leian. Itsitan ning kehitan õlgu „Ta ju ongi selline..Veider.“
Lõpuks leian külmikust kolm tomatit, mille ma puhtaks pesen ja siis lauale panen. Istun laua taha ja võtan tomatist ampsu. Loen sedelit, mille peale on kirjutatud minu nimi:
„Sa ei ole minu jaoks. Mul ei olnud halb, aga see oli kõigest lõbu. Sorry, S.“
Tõmban endale vihast tomati kurku. Läkastan veidi, kuid Johan ei liiguta end. Tema vaatab endiselt aknast välja.
„Mida see tähendama peaks?“ kuigi Johan kehitab hetkeks õlgu, oli küsimus rohkem mulle endale.
Viskan tomati täiesti jõust vastu seina. See loob kolletunud seinale üsna toreda kontrasti, kuid ma ei suuda selle üle naerda. Toetan pea kätele ja sõnan, kuigi nutt juba kurgus, ikka vihaselt:
„Ta on alati totter olnud. Kurat küll! Ja miks tal sokid leibadega ühes kapis peavad olema!?“
Johan hakkab valjuhäälselt naerma „Ma olen alati selle üle juurelnud,“
Vaatan teda vihaselt, mille peale ta naer kui noaga lõigatult lõppeb.
„Millal ta tagasi tuleb?“ suudan nutu eemale hoida. Johan kõnnib mu selja taha ja võtab mu õlgadest.
„Mitte enne kahte nädalat, kui ehk kuud.“
„Miks ma nii loll olin?“ küsin seda tuimalt ja pööran pilgu üles. Lae asemel leian ma sealt Johani näo. Ta suudleb mind laubale ja ütleb:
„Ma olen sulle ju alati öelnud, et ta on hoor. Ta on ju ikkagi Malibu Stacy.“
