Saatus

Kuues

Mind ei heidutanud üldse see, et Liisu oli nõid, mind tegi maruvihaseks üldse see, et ta enda ohverdamise peale mõtleb. Ma ei luba seda tal teha, ta on mu ainuke parim lapsepõlve sõber kes mul olnud on.

,,Ei liisu, ma ei lase sul seda ... ei lähe läbi." Ma noogutasin korduvalt pead ja mudisin oma näppe jõllitades musta ruutudega vaipa ... see ajas mul alati pea ringi käima.

,,Lilija, sa ei saa mind takistada. Ma olen juba otsustanud .. kui me ei leia teist nõida ... olen selleks mina ja ära üritagi mind takistada. Minu jaoks on olulisem see, et vampiirid väravani ei jõuaks ja et sina ohutus kohas oled. Palun .. saa minust ka aru." Ütles liisu, kortsutades oma kulmi ja vaadates mind oma tavaliste kutsika silmadega, mis olid veidike niisked.

Ma üritasin selle peale mitte mõelda. Avastasin, et minu tee oli tassis ära jahtunud ja valasin selle kiirelt oma kurgust alla. Suhkur rahustas alati mu närve, ma olen vist sõltuvuses ...

,,Lilija, kas sa oled veel meiega?" Raputas Michael mind, viibutades käega mu näo ees ja üritades mind tagasi mõtetega maa peale saada.

,,jaa, ma olen siin." Otsustasin lõpuks midagi välja öelda.

,,Tore. Meil on vaja plaan välja mõelda. Liisu saab teha asukoha loitsu, mis aitab meil otsida vajaliku nõia ja ränduri. Rängureid on kahjuks raskem leida, sest ka nemad oskavad ennast varjata loitsudega." Ütles liisu, otsides välja paber, küünlad, tikud, mingi valge pulber ja nuga.

,,Nad oskavad nõiakunsti?" Jõllitasin nõutult nuga, mis asetses liisu paremas käes ja tema rannet, millelt oli varrukas üles poole keritud.

,,Jah. Nad on selles väga osavad. Nad on õppinud seda väiksest saati, et ennast kaitsta vampiiride ja libahuntide eest. Neil ei ole mingit asja meiesugustega, kuigi ka nemad ei soovi, et vampiirid surematuks saavad." 

,,Ja mida sa selle noaga plaanid teha" Viipasin näpuga noa poole, mis oli nii läikiv ja puhas, et selles võis näha oma täieliku peegelpilti.

,,Ära muretse, mul on vaja natuke verd, et asi töötaks." Ta asetas noa otsa oma peopessa ja kiire liigutusega tõmbas ta noa üle oma naha. Tema veri tilkus laual olevale paberile, mille peal oli kaart ja keset kaarti joonistatud nõia sümbol.

Liisu kuivatas oma käe rätikuga ja pani põlema ümberringi olevad küünlad ja vaatas meile otsa. ,,Kas olete valmis?" Muigas Liisu, olles endas nii kindel kui saab. Ta oli vapper juba lapsest saati ... ta kaitses mind alatute poiste eest ja astus välja, kui keegi mulle liiga tegi. Seda ma Liisu juures armastangi.

,,Jah. Mina olen küll valmis." Naeratasin kergelt ja võtsin Liisu käest kinni, sama tegi teisel pool istuv Michael, temast edasi Ema, Isa, Nick ja Kelly. me sulgesime oma silmad ja kuulasime Liisut lausumas nõia sõnu, millest keegi muidugi aru ei saand.

Hetkega, laual olev veri, mis ennem seisis paigal, liikus mööda kaarti ringi ja jäi seisma Mehhiko peal.

,,Mehhiko?? Miks just see riik ... miks ei võiks olla näiteks Itaalia või midagi." Krimpsutasin oma nina kuna Mehhiko mulle eriti ei meeldinud. Ma ei tea ainult miks aga nii see oli. 

,,Tundub, et me lähme siis Mehhikosse." Liisu naeratas ja vaatas kaarti, see oli tõepoolest nii ... ma olin sunnitud minema mehhikosse.

2 päeva hiljem

,,Ma arvasin, et see riik on rohkem väljasurnud kui varem ... tundub, et ma eksisin." Astusin lennukist väljuvast trepist välja, vaadates ümberringi - lennujaam oli ilus ja ära remonditud, meist tagapool oli tihe mets, mille ääres kasvasid värvilised metsalilled, õhk oli puhas ja värske... mulle see vist isegi meeldis.

,,Ära nüüd liialt ka erutu, me oleme siin ikkagi missioonil mitte lõbutsemiseks." Liisu kõndist must mööda, vaadates mulle taha järgi ja kergitades kulmu, kerge naeruga mis mulle tagasi kajas.

Kissitasin kulmu, kui Liisu selle all jälle "poisse" mõtles. ,,Ära sa loodagi, muidu söön su ise ära kui hundid seda ei tee." Kõndisin tema järgi lennujaama ukse poole.

Lennujaama ees ootas meid maastiku auto, mis oli kergelt tibukollane ja täpselt nii palju kohti, kui meid oli. Viskasime kotid peale ja hüppasime autosse. Sõitsime mööda maastikulist teed, mis viis linnast kaugemale rohkem eraldatud piirkonda.

Jõudsime vana, kuid korraliku ja nunnu maja ette, mis oli kahekorruseline. Tema värvus oli oranžikas ja ümberringi kasvasid erinevad lille - roosid, tulbid, nartsissid, liiliad jne. Maja taga oli väike tiik, mille ümber meisterdatud kõnnitee ja kõnnitee äärde pandud valged pingid. See kõik oli minu jaoks nii ilus, et ma oleks tahtnud ise siin elada.

,,Lilija tule! Meid oodatakse sees!" Karjus Michael, ise seistes maja trepi peal koos Nickiga, kes mind koguaeg jõllitanud oli.

,,Mine ees, ma tulen kohe järgi" Hüüdsin talle vastu. 

,,Oled sa kindel, et sa oled selleks valmis?" Jõudsin maja trepi peale kui Nick minu ette astus, et minuga rääkida.

,,jah. kas ma siis ei peaks olema? Minu kätes on ju kogu maailma tulevik. kas see pole sinu jaoks piisavalt suur vastutus?" Vaatasin talle kurja näoga otsa kui ta järsku naerma puhkes. Hetkega muutus mu näoilme kurjast imelikuks, ma ei saanud aru mille üle ta naeris.

,,Ma tegin ainult nalja... rahune maha. Ma olen sulle alati toeks, kui sul vaja on. Võid selle peale loota." Ta lahke naeratus mõjus mu südamele kergendunult ja astusin uksest sisse, Nick minu järel.

Kõik juba istusid suurestoas oleva laua ümber. Kõik olid minu jaoks tuttavad, välja arvatud üks vanem naisterahvas ja üks väike tüdruk, tema lapselaps ma arvan.

Istusin Liisu kõrvale maha ja palusin tal seletada, mis toimus ... ta ainult asetas oma näpu õrnalt oma huultele ja palus mul vaikselt olla.

,,Minu nimi on Lydia. Alates tänasest on see teie maja, te võite siia jääda seniks kuni soovite. Maja on kaitstud asukoha loitsu eest, samuti ei saa siia sisse tulla keegi, kes ei ole kutsutud ja seda saan ainult teha mina. Kui mind enam ei ole, saab seda teha mu lapselaps." Ta naeratas ja silitas õrnalt oma lapselapse pead. 

Vaadates selle tüdruku silmi, sain ma aru, et tal ei olnud enam vanemaid. ma aimasin, et nendega juhtus üks traagiline õnnetus.

Vanem naisterahvas ja ta lapselaps tõusid rahulikult üles ja astusid majast välja. hetkeks valitses vaikus ja lõpuks suutis keegi midagi öelda ja see murda.

,,Kas hakkame tegutsema?" Vaatas Isa kõigile otsa, asetades ennast diivanile istuma.

,,jah. Ma arvan küll." Lausus liisu. ,,Kuna me oleme juba Mehhikos on meil võimalik teha palju täpsem asukoha otsing. Nimelt meil on võtta ainult mehhiko kaart ja kui saame teada kus linnas ta asub, saame ka teada millisel tänaval ja millises majas." 

Liisu kordas täpselt sama rituaali, mille ta kodus oli teinud. Ta tilgutas mõned piisad oma verd kaardile, lausus oma nõiasõnad ja veri juba liikuski ühest otsast teise. 

Korraga avas Liisu oma silmad ja ta oli hämmingus. Ta jõllitas ainult ühte kohta ega lausunud sõnagi. ,,Liisu mis juhtus?" Küsisin talt, raputades tema õlga.

,,Ma tean kus ta asub." Lõpuks suutis ta mõne sõna öelda, kui oma imelikust faasist välja tuli. ,,Ja kus ta siis asub?" 

,,Siin samas küla lähedal." Ta vaatas mulle otsa ja pühkis oma sõrmede vahelt viimased verepiisad.