Saatus

Üheksas

Istusin õue verandale pingi peale ja vaatasin üles, taevas oli must ja vastu sirasid miljonid isegi miljardid tähed, kuu oli peaaegu sama suur kui päike ja valgustas ööd, nagu oleks päev.

,,Ilus eks?'' Ütles Nick, kes seisis ilmselt juba mitu minutit mu kõrval, sõnagi lausumata.

,,On küll jah. Midagi ilusamat ei oska selle kõrval võrreldagi. Ma mäletan, kuidas me Michaeliga väikesena ema ees jalgu trampisime ja nutsime, et ta lubaks meil kauem üleval olla ja tähti vaadata.''

Tundsin kuidas mul silmad märjaks lähevad, see juhtus alati kui meenutasin lapsepõlve, eriti mis oli seotud minu isa mälestustega.

,,Tegelikult olin mina see, kes seda nõudis, aga Michael teadis kui väga mulle tähed meeldisid kuna ema alati ütles, et inimesed kes lähevad taevasse, muutuvad tähtedeks.'' Nüüdseks oli Nick ennast juba minu kõrvale istuma asetanud.

,,Kas sa tahad jalutama minna?'' Küsis nick, minu pealt pilku pööramata.

,,Muidugi.'' Naeratasin õrnalt ja tõusin pingi pealt püsti ja kõndisime koos tänavale.

Terve tee ei öelnud ta ühtegi sõna, lihtsalt vaikis, kuid ma tundsin kuidas tema silmad mu sisse puurivad, ning see häiris mind.

,,Tahad sa midagi öelda või jäädki ainult vahtima?'' Ütlesin naeratades tema poole. Nüüdseks olid tal põsed juba tulipunased ja vaatas kõnnitee serva. Astusin paar sammu edasi kui tundsin kätt mind kinni hoidmas, kui järksu tõmbas ta mind enda poole, asetas oma peopesad mu puusadele ja surus oma huuled minu omadele.

Ta suudles mind, Nick suudleb mind ... see on samal ajal nii vale kuid nii hea. Tundsin tema sooja hingeõhku mu põski paitamas, tema tugevaid käsi enda ümber, see kõik pani mind tundma turvaliselt. Suudsin oma mõtted kokku koguda kui ta juba lõpetas.

Ahmisin õhku nagu oleks pool tundi ilma olnud ja avasin oma silmad. Ta ei vaadanud mulle otsa, vaid jõllitas kõnniteed, ikka veel minu ümbert kinni hoides.

,,Anna andeks.'' Need olid ainukesed sõnad, mis ta suutis välja vormida.

NICK'I VTN

Ma ei suutnud vastu panna, ta on mulle sellest ajast saati nii kuradi meeldinud, kui me kohtusime. Ma tean, et ma ei tohiks, aga ma ei suuda.

Tegelikult olen ma teadnud teda juba lapsest saati, kui ta isa mind tutvustas, aga ta lihtsalt ei mäleta mind, kuna see mälestus kustutati tema mälust, sest ma oleks muutunud liiga ohtlikuks. Juba sünnist saati on nõiad ja kõik teised maailmas teadnud, et mina suudan teda ainukesena kaitsta, kuid samas toon kaela pahandusi ja valu.

,,Anna andeks.'' Tõesti Nick? See on ainuke asi mis sa välja suudad mõelda?

Minu mõtted peatas terav valu, mis mu pead tabas. See oli välja kannatamatu ja ma ei olnud ainuke, kes seda tundis. Nägin kuidas Lilija piinavast valust peast kinni hoiab ja karjub, samal ajal maha vajudes.

Ärkasin suuretoa diivanil, mitu silmapaari mind vaadates. Haarasin peast kinni ja üritasin meenutada kõike, mis eile toimus.

,,Mis juhtus?'' Küsisin teiste käest ning jäin vastest ootama.

,,Lilija on röövitud, me peame ta üles leidma.'' Ütles Liisu, kes istus toa nurgas tooli peal.

,,Röövitud? Kelle poolt? Kus ta on?.'' Tõusin juba vaikselt diivanilt püsti ja ajasin selga pusa, mis rippus tooli seljatoe peal.

LILIJA VTN

Tundsin kuidas terav valu endiselt mu pead läbistas, kui üritas üles ärgata ja silmi lahti tema. Õues oli juba valge, kuna päike pimestas ja silmi lahti teha oli raske.

Ümberringi olid puud, põõsad, kõrge rohi ja mina kõige selle keskel, üksiku puu külge kinni seotud ja mis kõige hullem, puude tagant väljus suuremas koguses vampire, mind ümbritsedes.

Minu pilk tabas ainult ühte vampiiri, kes kõndis teistest eespool, üleni mustas riietuses, nahk valge kui lumi ja silmad tumepunased nagu veri.

,,Mida te tahate? Kes te olete??'' Karjusin täiest kõrist, nii kõvasti kui jaksasin.

,,Sind.'' Lausus just see mees, keda ma olin juba pikemat aega vaadanud ja uurinud.

,,Kes sa oled?'' Küsisin, temalt pilku pööramata. Ta ainult muigas ja vaatas mind uudishimulikult, võttes käest kindad, mis paljastasid koledaks läinud pikad ja teravad küüned.

,,Mina olen su onu.'' Ta naeris.